Ivar Raav

Toimumiskoht: avalik restoran Tallinna kesklinnasTegelased: juht, alluv, arvuti (peategelane)Aeg: keskpäevŽanr: dokumentaaldraama Juht täidab arvutis miskit tabelit või vormi, küsib aeg-ajalt töötajalt küsimusi, mis tabelisse kirja on pandud. Küsimuste vastuseid juht ei kommenteeri, vaid klõbistab arvutisse (peategelane) ja lappab arvutis vahepeal edasi, mõmisedes midagi säärast: “𝘕𝘪𝘪, 𝘰𝘬𝘦𝘪, 𝘢𝘩𝘢𝘩, 𝘴𝘦𝘭𝘭𝘦𝘨𝘢, 𝘴𝘪𝘪𝘢, 𝘮𝘩𝘯𝘩, 𝘬𝘶𝘶𝘭𝘦, …, 𝘢𝘩 𝘴𝘦𝘥𝘢 𝘱𝘰𝘭𝘦 […]

Kuigi ma olen läbinud sadu tunde teraapiaid ja sadu tunde enesearendustegevusi, ei saa ma ikka veel nii kindlalt lause lõpetada: “Ma olen…” Ma usun, et keegi meist ei tea tõeliselt, kes me oleme. Nii et meil ei ole õigust kasutada lauset “Sa oled…” teiste sildistamiseks, sest me isegi ei tea, kes me oleme. Loomulikult me

Juhtimiskoolitajana, kellel on juhtimiskoolituse taust, kuulen sageli kiirete lahenduste ja koheste tulemuste pakkumist. Paljud inimesed keskenduvad ka siin LinkedInis töötubadele, mis lubavad probleemidele koheseid lahendusi ja väidavad, et kõik tõhusad vahendid, mida nimetatakse “10 sammu, et…” või “3 kõige tõhusamat vahendit” jne, tõstavad tulemusi üleöö. Ma saan sellest täiesti aru ja see on kiire viis

Juhi roll ehk täpsemalt vajadus selle rolli sisu osas on viimase 10 aastaga oluliselt muutunud.  Aastaid tagasi oli juht peamiselt ühiste tulemuste suunas taganttõukaja, sütitaja, liider, ettenäitaja. Veel rohkem aastaid tagasi oli juht korraldaja, käskude ja ootuste jagaja ning nende täitmise jälgija.  Täna on juhi rolli üks olulisemaid aluseid juhi eneseteadlikkus. Juht ise oma persoonina

Minu põhimõte on olnud, et kui klient ise ei jaga, siis ma ei jaga oma klientide nimesid, kellega koostööd teen. On üksikud eriolukorrad, kus on hangete jaoks vaja loetleda “tehtud tööd”, kuid enamasti jätan organisatsioonid nimetamata, kus koolitan, arenguprogrammi läbi viin, milles olen juhtimiskonsultant. Seda just avalikes kanalites nagu sotsiaalmeedia, oma koduleht vms.

Minu koolitustel on tihti juhid üllatunud, et kiitmine ei ole sugugi mitte hea võte juhtimises või ükskõik millistes inimsuhetes täiskasvanute või lastega. Oleme ju harjunud terve elu kiitmisega kokku puutuma ja välist kiitvat tunnustust otsima. Kuidas siis teisiti? See teema tuletas end taas meelde nädalavahetuse laulu- ja tantsupeol, kus kuulsin pealt korduvalt säärased repliike: “Sa olid nii tubli poiss!”, “Tublid tüdrukud!”, “Tubli!”.