Eneseareng

Plaan on elus alati olemas, aga kas oskame seda näha ja usaldada, on iseküsimus. Nt enamasti peale rasket perioodi mõistame, et see oli millegi jaoks hea ja suures plaanis viis lähemale millelegi, mida ei osanud tahta, aga mida oli vaja. Keset seda perioodi on seda keeruline näha. Pigem tajume ebamugavust, sest asjad ei lähe plaani

Üks klient kasutas paar päeva tagasi enda tutvustamiseks lauset: „Ma vajan tavaliselt suurt pilti ja siis sukeldun detailidesse.“ Jäin seejärel mõtlema, kui suurt pilti me tegelikult vaadata oskame või julgeme. Ja kust jookseb piir suure pildi ning suure suure pildi vahel? Tööelus tähendab „suur pilt“ enamasti organisatsiooni strateegiat, eesmärke, sektorit või majandustrende. Vahel laiendame selle

Lihtne on öelda, et võta hoogu maha, aga miks seda siis päriselt nii raske on teha ja soovituste järgi käituda? Kas võib olla, et me ise tegelikult ei tahagi võtta rahulikumalt? Näen seda 1-1 nõustamise ruumis sageli, et klient tuleb sooviga asuda aega ja prioriteete paremini planeerima, õppida võtma aega iseenda jaoks, korraldada juhtimist viisil,

Sellise väite esitas mulle portugali keele õpetaja, et siis selle ümber arutleda keeleõppe arendamiseks. “Muidugi teavad,” oli minu vastus. See vastus tuli automaatselt ilma mõtlemata justkui eikuskilt. Emakeeles hiljem edasi seedides taipasin, et tõepoolest vist alati ja kõik inimesed teavad, aga keeruline osa on see, et eristada ära teiste teadmised, soovid, mõtted, ideed, sihid iseenda

Just täna 1.septembri puhul on väga asjakohane meenutada juunikuus ilmunud podcasti koolijuht Sirje Kautsaarega. Sest just selle küsimusega ma Sirjega podcastiosa salvestusse sisenesin, et kuidas ometigi teada saada, et milliseid oskuseid meil tulevikus vaja on tööturul. Vastus, mida Sirje andis oli imeliselt lihtne: parim mida teha saame on inimlikkuse, suhtlusoskuste ning sügava iseseisva toimetuleku toetamine.

Suviste enesearengufestivalide hooaeg hakkab tasapisi lõppema ning meid ootavad kontorihooned ja konverentsisaalid. Kuna olen aktiivselt koolitav ning ise koolituv mõlemal suunal (äri kui ka enesearenguteemad), siis olen viimase ajal palju mõelnud, et kas ja mis vahe neil kahel süsteemil tegelikult on ning märganud, et tegelikult on erinevus vaid rituaalides ja dekoratsioonides. Sisu täidab üht eesmärki:

Kui 2021.a sügisel Reelika Jeferjeviga podcasti tegema hakkasime, siis põhjus oli lihtsalt regulaarselt omavahel arutleda juhtimisest ja organisatsioonide elust teistsuguse nurga alt ja muuseas salvestada. On äge, et aastatega on kuulajate hulk juba nii suur, et pea igapäevaselt kohtan kedagi, kes meid kuulab. Nüüd värskelt lõppes meie 5.hooaeg, kus oli rohkelt inspireerivaid külalisi, kes sellest

Palju enesearenguga kokkupuutunud on tuttavad diagnoosiga, mille nimi on ebapiisavus. Kes tegelenud minevikuhaavadega, teavad, et need juured viivad ikka tagasi suhetesse vanematega või õpetajate-treeneritega, kelle jaoks polnud miski piisav. Eks seesama mudel kandub ju edasi kooli (kus on maksimum, millest hakatakse punkte, hindeid, tähti maha võtma) ning töökeskkonda, kus on pidevalt midagi puudu. Tavapärases organisatsioonide

Klientidega online-s pidevalt kohtudes, saan aru kui väga mulle seda tööd meeldib teha. Iga kord on kliendil ja muidugi ka mul endal mingid uued taipamised ja edasiminekud elus! Niiet, anna aga märku kui saan olla Su teekonnal kaaslaseks! Kes mind siin pikemalt jälginud teavad, et põimin kokku eri meetodid oma mentorluses ning ei ole kinni

Aasta vahetumine on miski, mis paneb paljusid mõtlema uue aasta plaanide, soovide ja sihtide peale. Peale u15 aastat eri müügi- ja teenindusüksuste juhtimisega tegelemist, pole ma enam isiklikus elus suur eesmärgistamise fänn, sest see kordab tihti human-doing osa human-being asemel. Küll aga võib seda new-year-new-me asja võtta kui head võimalust mõelda, et millisena ma tahan