Ivar Raav

Minu põhimõte on olnud, et kui klient ise ei jaga, siis ma ei jaga oma klientide nimesid, kellega koostööd teen. On üksikud eriolukorrad, kus on hangete jaoks vaja loetleda “tehtud tööd”, kuid enamasti jätan organisatsioonid nimetamata, kus koolitan, arenguprogrammi läbi viin, milles olen juhtimiskonsultant. Seda just avalikes kanalites nagu sotsiaalmeedia, oma koduleht vms.

Minu koolitustel on tihti juhid üllatunud, et kiitmine ei ole sugugi mitte hea võte juhtimises või ükskõik millistes inimsuhetes täiskasvanute või lastega. Oleme ju harjunud terve elu kiitmisega kokku puutuma ja välist kiitvat tunnustust otsima. Kuidas siis teisiti? See teema tuletas end taas meelde nädalavahetuse laulu- ja tantsupeol, kus kuulsin pealt korduvalt säärased repliike: “Sa olid nii tubli poiss!”, “Tublid tüdrukud!”, “Tubli!”.

Eelmisel nädalal rääkisin Eesti Koolitus- ja Konverentsikeskuse konverentsil juhiabidele motivatsioonist ja inspireerimisest. Oli üks ilus pooltund toredate inimeste seltsis!

Ma ei usu, et inimesi on võimalik motiveerida. Küll saab aga inimesi inspireerida kui teed seda, mida teed, kire ja inspiratsiooniga. Läbi selle on meil võimalik teisi inimesi tahtmatult kaasa tõmmata kui me särame ja naudime enda elu oma töös ja tegemistes.

Umbes aasta tagasi kohtusin toonase Rapla Gümnaasiumi direktori Sirje Kautsaarega juhuslikult konverentsipäeva lõuna ajal. Sattusime ühte lauda. Meie vestlus kujunes kirglikuks aruteluks hariduse ja juhtimise teemal. Sirje idee, et miks mitte noortele tulla juhtimisest rääkima, et nad teaksid oma eluteel täpsemaid valikuid teha enda karjääri ja juhtide osas, kõlas tore, aga siiski ebareaalne.