Juhtimine

Olen saanud viimastel päevadel küsimusi, et kuna lugeja ei ole juht, et siis kas mu raamat “Juhtimise jalajälg” ikka võiks olla tema jaoks väärtuslik. Need küsimused on suurepärane sümptom sellest, et justnimelt ON väärtuslik. Kui me eristame alluvate ja juhtide maailma endiselt edasi ja eeldame, et ühtede jaoks on ühed raamatud, infomaailm ja teise jaoks

Usun siiralt, et mitte keegi ei tohiks tolereerida halba juhtimist! Käisin TV3 saates Stuudo ja rääkisin raamatust 😊 Raamatust, mis räägib mittejuhtidele ja ka juhtidele juhtimisest senisest pisut teise nurga alt. Oli üks lühike, aga mõnus jutuajamine! https://play.tv3.ee/embed-video/ivar-raav,clip-4955980?autoplay=true&muted=true

Me näeme ikka just neid asju, mida otsime ja usume olemas olevat. Hea näide on see, kui ametist lahkuv juht annab uuele juhile meeskonnast ülevaate oma vaatenurgast ja tema asubki selle järgi inimesi hindama ja sellele jutule kinnitust otsima. Inimesed aga muutuvad pidevalt siiski uue info ja uute taipamiste toel. Me areneme arhetüüpide pideva täiustamise

Emotsioonide allasurumine ja rõõmu teesklemine on töökeskkonnas kahjuks endiselt levinud. Inimene ongi emotsionaalne olend. Miks meil on raske hakkama saada töötajatega, kes nutavad või väljendavad muul moel oma negatiivseid emotsioone? Kirjutasin sellest lähemalt Directoris.

Me kõik pärineme oma lapsepõlvest ja kanname seda endaga kaasas. Alateadlikud mustrid mõjutavad meid rohkem, kui arvata oskame. Nii võtame ette ühe või teise maski, ka töökeskkonnas. Missugune potentsiaal aga maskide taga peitub? Asi ei ole inimeste sildistamises, vaid selles, et leida potentsiaal, mida maski taga ei pruugi esmapilgul näha olla. Kuidas neid maske juhina