Ivar Raav

Tulemused on heal juhul head, inimesed targad, protsessid paigas, aga ometi on midagi paigast ära. Õhus on pinge, mida ei nimetata, koosolekutel räägitakse palju, aga mitte sellest, mis päriselt oluline. Tagasisidekultuur on viisakas, aga mitte aus. Inimesed on hirmul kaotamaks turuosa, kasumlikkust, raha, aega, oma tööd. Juhtimiskultuur on professionaalne, aga mitte elus, tootes vaid tavapärast

Koosolekuid on liiga palju ja koosolekute hea tava dokumentide loomisest ei piisa? Kui inimene veedab üle 20% oma ajast koosolekutel, on Peter Druckeri sõnul organisatsioon haige. Olen temaga nõus. Koosolekuid peetakse tihti selleks, et “hoida kätt pulsil”, “jagada infot” vms. Aga tihti on koosolek hoopis viis põgeneda iseenda ja oma vastutuse eest. Mida rohkem ja

Mõned on mulle öelnud: „Sinu raamatus on tunda korporatiivängi.“ Alguses tundus see mulle kummaline kommentaar, aga hiljem analüüsides ja samuti oma paljusid 1-1 mentorkliente vaadates, võtan tõepoolest selle “diagnoosi” omaks. Mitte seepärast, et ma selles enam oleksin nii palju, aga see on minu jaoks väga tuttav ja raamatust tõesti õhkub tolle kogemuse varju. Ja muidugi

Organisatsioonid on täis kauneid sõnu – väärtused, turvalisus, tähendus, koostöö, pühendumine jmt. Oma juhtimiskogemusest ja klientide pealt näen, et sageli elavad sõnade taga teemad, mida me ei taha näha. Need teemad lausa juhivad meid. Ja kuniks me ei räägi asjadest, mis varjul, mattume koosolekute alla, kus räägime küll palju, aga kuna asjast ei räägi, siis

OKR-i (Objectives and Key Results) põhimõtted on viimasel ajal aktiivselt asendanud organisatsioonides KPI jm tulemusjuhtimissüsteeme. Kes pole kokku puutunud, siis lühidalt OKR raamistik:🧰 Objective – inspireeriv ja kvalitatiivne siht, kuhu tahetakse jõuda🧰 Key Results – mõõdetavad sammud, mis näitavad eesmärkide saavutamist🧰 Ambitsioon – eesmärk peab olema alati venitav (stretch goal), mis tähendab, et 70% täitmine