Ivar Raav

Elu on nagu ta on ja reaalsuse vastuvõtmine on midagi, millega tuleb organisatsioonides iga päev kokku puutuda. Organisatsioonides on oma rütmid ja lained, mis puudutavad silostumist-kollektiivsust, võitlust-koostööd, värbamisi-koondamisi, tõusud-langused jne. Kui me paneme energia sellele, et sellele vastu võidelda, selle üle kurta ja draamat punuda, loome vaid iseendale stressi juurde, kuid lisaväärtust sellest ei teki. […]

Hiljuti tekkis koolitusel, kus osales grupp uusi juhte, teema: kus on hea huumori piir, kui see tuleb juhilt? Eriti keeruline on see, kui juht on oma meeskonnast välja kasvanud ja huumor on olnud pigem tumeda huumori, sarkasmi ja iroonia suunal. Nagu alati, võib huumor olla vabastav ja rõõmustav, kuid see võib olla ka alandav, patroneeriv

Me näeme sageli, kuidas organisatsioonid (või meeskonnad) takerduvad igapäevaprobleemidesse, näiliselt puutuvad nad kokku arengu klaaslaeaga. Ükskõik, milliseid jõupingutusi me ka ei teeks, edu jääb minimaalseks. Me püüame viia sisse muudatusi struktuuris, meeskonnadünaamikas, juhtimismeetodites, rakendada uusi tehnoloogiaid, edendada innovatsiooni ning pakkuda juhtidele ja töötajatele pidevat koolitust. Kuid need muutused kriimustavad sageli ainult pinda, jättes meid ikka

Nii sõnastas Gedi Põder oma raamatus “Õpetaja” kiusamise. Kiusamist ei esine mitte ainult koolides, vaid ka töökohtadel. Tööalane kiusamine on midagi, mida me liiga palju aktsepteerime. Loomulikult ei saa keegi teine sind väiksemaks teha, kui sa seda ei luba või kui sa seda ise ei tunne. Kuid see nõuab juba üsna suurt küpsust meie endi