Viimasel ajal on kuulda hirmu, et AI võtab inimeste töö ära. Kuigi eks inimkonna hävingut on iga tehnoloogilise pöörde puhul ennustatud ja ennustatakse ka tulevikus. Uus on võõras ja seega hirmutav. Sattusin kuulama brasiilia filosoofi Lúcia Helena Galvão esinemist, kus ta tabavalt tõi välja, et pigem on oht, et inimene võtab ise AI töö ära, […]
Sina ise võtad AI-lt töö ära, mitte tema ei võta Sinu tööd! Read More »
Oled kunagi mõelnud, et päästmine, kiirustamine ja ületöötamine ei ole pühendumus, vaid tegelikult hoopis vastutusest kõrvale hiilimine? Nimelt olen märganud üht mustrit: mida rohkem inimene toimetab, seda vähem ta tegelikult vastutust võtab. Sel juhul on tähelepanu teiste inimeste päästmisel, suunamisel, kontrollimisel ehk lühidalt: elu kontrollimisel, et kõik oleks korras ja minu moodi tehtud. Terve päev
Vastutus või põgenev vastutus? Read More »
Koolitajana nautisin aastaid alustavate juhtidega töötamist, kuniks ühel hetkel väsisin ära ja tahtsin rohkem keskenduda uue juhtimisfilosoofia juurutamisele kogenud juhtidega. Paar päeva tagasi tegin üle pika aja taas juhtimise ABC koolitust ja nautisin uuesti sellist koolitust ja sügavaid arutelusid grupiga. Paistab, et mul on ikkagi mõlemad sihtrühmad tõeline kirg. Ennast koolituspäeval vaadeldes tekkis küsimus, et
Minu taasavastatud kirevaldkond: juhtimise ABC Read More »
Palgatöötajast juhil ja palgatöötajast töötajal on mõlemal tööandjale müüdud 40 tundi. Ei ole rohkem. Nimelt kohtun aeg-ajalt vastutustundlike juhtidega, kes on pidevalt kättesaadavad kõigi võimalike kanalite kaudu nii õhtutel, puhkuse ajal kui nädalavahetusel. Ka juhtide koolitusel tuleb pea alati meelde tuletada, et kui sa ei suuda koolitusel olla nii, et sa ei peaks meeskonna kõnedele
Max 40-tunni töönädal kehtib ka juhtidele! Read More »
Ühendus omavahel ja eesmärgiga kesine? Tihti on nende teemade parandamine personalijuhtide kui kultuurihoidjate töölaual. Suurtes organisatsioonides kipub teemaga tegelemine aga juhtimistasandeid edasi liikudes hajuma ning pühendumusuuringute ülevaatamistest saab “tabeli täitmine”. Järgmisel aastal on tulemus pisut ehk tõusnud (tihti seletamatutel põhjustel) ning alustame uute tegevuskavade loomisega. Personaliosakond on jällegi koormatud ja püsib lootus, et midagi muutub.
Inimeste pühendumine on madal? Read More »
Oleme mõnisada aastat olnud usus, et mõtlemine teeb meist inimesed. Et mida ratsionaalsemad, analüütilisemad, faktipõhisemad me oleme, seda intelligentsemad me oleme. „Mõtlen, järelikult olen olemas,“ nagu õppisime ja uskunud oleme. Aga mis siis, kui see pole siiski kõik inimesest? AI mõtleb kiiremini, täpsemalt, sügavamalt ja isegi loovamalt kui meie. Kui meie kogu väärtus põhineb IQ-l,
Kui väärtustada vaid IQ-d ja mõtlemist, siis võib AI tõesti töö üle võtta Read More »
Sellist lauset lugesin trammis olevalt ekraanilt, kus õpetati eesti keelt sõnamängude kaudu. Kuid kas mitte seesama probleem ei ole ka igapäevane organisatsioonide elus. Sest on 2 asja, mida on alati tööl puudu: aeg ja raha. Ja nende kahe puuduse pideva korvamisega me oma tööpäevad täidame, lootes et probleem laheneb. Justkui pidev porgandi taga ajamine, mida
“Mul on ajatu probleem, ma jooksen kogu aeg ajale järgi.! Read More »
Tulemused on heal juhul head, inimesed targad, protsessid paigas, aga ometi on midagi paigast ära. Õhus on pinge, mida ei nimetata, koosolekutel räägitakse palju, aga mitte sellest, mis päriselt oluline. Tagasisidekultuur on viisakas, aga mitte aus. Inimesed on hirmul kaotamaks turuosa, kasumlikkust, raha, aega, oma tööd. Juhtimiskultuur on professionaalne, aga mitte elus, tootes vaid tavapärast
Miks on paljud organisatsioonid väsinud? Read More »
Koosolekuid on liiga palju ja koosolekute hea tava dokumentide loomisest ei piisa? Kui inimene veedab üle 20% oma ajast koosolekutel, on Peter Druckeri sõnul organisatsioon haige. Olen temaga nõus. Koosolekuid peetakse tihti selleks, et “hoida kätt pulsil”, “jagada infot” vms. Aga tihti on koosolek hoopis viis põgeneda iseenda ja oma vastutuse eest. Mida rohkem ja
Koosolekuid on liiga palju? Read More »
Petturi sündroom on tunne, et oled oma saavutused justkui juhuslikult saanud. Et ühel hetkel saavad kõik aru, et sa tegelikult ei tea piisavalt. See pole lihtsalt enesekriitika, vaid sügav sisemine hirm, et ma pole tegelikult väärt seda, mis mul on. Seda kogev inimene kardab, et ühel hetkel teised avastavad, et ta pole nii kompetentne või
Petturi sündroomi saab “ravida” tihti vaid sügava tööga Read More »
