Ivar Raav

Kes mind pikemalt jälginud, teavad, et sean praktikast peegelduva vajaduse tõttu üha enam kahtluse alla praktikaid, mida on tehtud aastaid. Sest mida rohkem ma organisatsioone näen, seda selgemaks saab, et paljud klassikalised juhtimisvõtted enam ei tööta, kuigi neid endiselt muudkui koolitatatakse. Ei aita uue “värske” koolitaja toomine kui süsteemis endas on jama ja tahame lahendada […]

Eelmises postituses kirjutasin, miks tänane juhtimise viis inimesi järjest rohkem kurnab ja see enam ei tööta. Kirjutasin sellest, et miks probleem ei ole enam üksikutes inimestes, vaid mustris. Paratamatult tekib küsimus, et mida teha, kui süsteem ei tööta? Praktikas on näha kolme valikut. 1️⃣ Suruda edasiSee on vist kõige levinum valik. Tempo hoitakse üleval, inimesi

Kas mudel töötab kui pidevalt on kiire ja peab olema kättesaadav?Kui hirm raha ja tuleviku ees on pidev foon?Kas mudel töötab, kui inimesed on aina suuremas vaimse tervise mures?Kui hoolimata pingutusest läheb paremaks vähestel, aga kehvemaks paljudel? Kuulen juhtidelt ja spetsialistidelt üha sagedamini sama mõtet:„Ma olen väsinud, aga ma ei saa täpselt aru, millest. Puhkus

Usun, et kõik juhtide toetajad, misiganes ametinimetusega, on kuulnud seda korduvalt, et tahaks saada tehnikaid ja viise, mis kiiresti tõstaks vastutuse võtmist, tulemuslikkust, käivet, kasumit. Ja ma mõistan seda soovi ja selle õnge juhtide koolitajana oleks väga lihtne minna – hakata müüma just seda, mida turg küsib: kiirtehnikaid võimsate tulemusteni. Juhil on ju tõesti surve:

Seda mõtet on vast paljud mõelnud või öelnud nende juhtide kohta, kes juhtimiskoolituselt tagasi tulevad ja veidralt käituma hakkavad. Inimesed tajuvad kui koolitusel käinud juht hakkab nende peal kasutama mingisuguseid tööriistu. Inimesed ei ole masinad ja juhid ei peaks kasutama TÖÖRIISTU inimeste peal. Üks levinumaid soove, mida koolituse tellijatelt kuulen, on soov saada praktilisi tööriistu.