Sellise järelduseni jõudsime paar päeva tagasi ühe arutelu käigus koolitusgrupis. Osalejaga tuli jutuks, et juhina kipub ta võtma vastutust enda kätte, olema meeskonnaliikmete tegemistes käsi pidevalt masinas. Sest siis on asjad hästi tehtud, lähevad kokku suure pildiga ning juhi jaoks on asi hoomatav ja hallatav. Eks see ole paljude spetsialistist värskelt juhiks liikunute väljakutse. Oli ka mulle väga pikka aega ja eks mingites teemades ole tänagi.
Kuid kui juht võtab asju liigselt enda õlgadele ja meeskonnaliikmete usaldamine (nimetatakse ka delegeerimiseks) ei ole veel väga suur, siis on tegu lõpuks vastutustundetusega – nimelt on tegu väga suure personaliriskiga.
Kui see juht peaks ühel või teisel põhjusel lahkuma, siis jääb meeskond ja organisatsioon hätta. Kuid juht peab suutma ette näha sellist olukorda (sest see igal juhul juhtub ühel päeval) ja selline ettevaatamatus võib olla raskete tagajärgedega.
Delegeerimata jätmine, kus teisel inimesel oleks võimalik läbi oma vigade õppida, on seejuures ka egoistlik. Kuid juhi ülesanne on toetada oma inimese arengut. Vastutust mitte andes ja vastutust mitte delegeerides on juhi isiklikud egoistlikud ambitsioonid suuremad kui valmisolek toetada teise inimese arengut. Ja areneda saame teatavasti läbi vigade ja isiklike kogemuspõhiste õppetundide.
Mind aitas sellest üle saada just seesama “ära ole egoistlik” põhimõtte, mida minu tollane juht minule kui algajale juhile õpetas. Ning samuti delegeerimise kuldreegel – kui tunnetad, et teine saaks hakkama 70% ulatuses selle ülesandega, siis delegeeri. Siis on tulemus piisavalt hea ja samas on teisel olnud võimalus teha ka vigu ja läbi selle õppida. Nii nagu Sulle anti võimalus õppida ja kogeda, on nüüd juhina sinu roll seda võimalust edasi pärandada.
Suvepuhkused on suurepärane aeg, kuidas harjutada vastutuse äraandmist ja usalduse kasvatamist oma meeskonna suhtes. Mõnusat usaldamist ja seeläbi kergemalt elu elamist!
