Ivar Raav

Hea podcastipartner Reelika Jeferjev pani mind hiljuti mõtlema ühe minu eelneva postituse kommentaaris. Ta jagas oma tähelepanekut, et südametunnistus võib olla kahe teraga mõõk. Et on olemas moraalne südametunnistus – ühiskondlikest normidest, uskumustest ja lapsepõlve ootustest tingitud sisemine hääl. Ja siis on hingeline südametunnistus – vaiksem, aga selgem tunnetus, mis kõneleb sügavamast tõest, isegi kui

Nädalavahetusel koolitades küsis üks osaleja, et tal on viimasel ajal raske asju mäletada. Et mida siis teha? Rääkisin talle seepeale ühe loo: Käisin mõned aastad tagasi esimest korda ühel terapeutide konverentsil. Üle saja inimese. Väga palju juttu, väga palju lugusid erinevatest riikidest, inimestest, kaasustest. Mõni hetk jäi meelde, enamik vajus ajas laiali, nii nagu ikka.

Karu, tramm-kohvik, väliköök ja traataed – mis neid seob ja kas ka sinus on osa, kes ründab sind, kui sa liigud oma tõe poole? Nägin hiljuti und, kus olin tramm-kohvikus. Justkui liikumine – aga mugav, turvaline, isegi natuke seisev. Vaatasin sealt välja ja nägin välikööki. Ja siis märkasin … karu. Istus seljaga. Aga niipea kui

See küsimus on midagi, millega minuni jõuavad paljud kliendid. Üldiselt on vanus 35-42 vahel sellisel juhul ja on töötatud pikalt mõnes organisatsioonis, tehtud karjääri juhina ning ühel hetkel hakkavad läbi paistma korporatiivmängu lavastuslikud traagelniidid ja tekib küsimus “Kas see tõesti ongi selline ja kas ma päriselt tahan selles edasi olla?” Enamasti on teekond raputav ja

Suhe on meil ikkagi inimestega, mitte rahaga. Raha ei ole inimese vajadus. Raha on vahend ja see, kuidas me sellesse suhtume, näitab midagi sügavamat. Raha ei lahenda suhteid, aga peegeldab neid – suhet iseenda, oma päritolu, kutsumuse ja igapäevaelu erinevate kihtidega. 🌀 Küllus pole lihtsalt “palju raha”. Küllus on elav side – iseendaga, teistega, oma