Elu on nagu ta on ja reaalsuse vastuvõtmine on midagi, millega tuleb organisatsioonides iga päev kokku puutuda. Organisatsioonides on oma rütmid ja lained, mis puudutavad silostumist-kollektiivsust, võitlust-koostööd, värbamisi-koondamisi, tõusud-langused jne. Kui me paneme energia sellele, et sellele vastu võidelda, selle üle kurta ja draamat punuda, loome vaid iseendale stressi juurde, kuid lisaväärtust sellest ei teki. Lisaväärtus on vaid pidev kiirustamise tunne, sest tuleb muudkui mõelda kui keeruline see kõik on.
Olles reaalsusega konfliktis, kannatame sellest ise kõige rohkem. Võttes seda vastu sellisena nagu ta hetkel on, paneme reaalsust austades ka oma loovuse võimalused tööle.
Enamasti käivituvad organisatsioonides toimuva tõttu meie enda sisemine läbi töötamata hülgamishirm (pärit esimestest eluaastatest), surmahirm, hirm kaotada grupikuuluvus ja enda väärtuslikkus (seda eriti juhul kui olen ennast samastanud oma ametinime, rolli või konkreetse organisatsiooniga). Organistasioonid ei tööta inimesele vastu, vaid aitavad käivitada sügavamaid teemasid, mille eest üritame vaid uute eesmärkide ja tulevikutegevustega ära põgeneda. Elu muutub rahulikumaks kui võtame hetkeolukorda sellisena nagu ta on ja üles kerkiva minevikuolukorra ja sinna kinnijäänud emotsioonid läbi töötame.
Arutleme sel teemal Reelikaga tänases 102.podcastiepisoodis “Juhtimine juhtimiseta”. Kuula meid ikka enda sobivas podcastikanalis 🙂
