Kui otsused venivad, ei ole probleem alati infopuuduses. Juhtgruppidega töötades olen korduvalt märganud sellist nähtust, mida inglise keeles nimetatakse “analysis paralysis” ehk analüüsihalvatus.
Kõik justkui saavad aru, et mingi otsus on vaja ära teha. Teema on laual olnud piisavalt kaua, andmeid on vaadatud, võimalusi kaalutud, riskid enam-vähem teada, ettevõtte sihidki teada, mille järgi otsuseid kraadida.
Aga siiski jääb miski seisma ja kõik on natuke rõõmsadki kui keegi tuleb välja ideega veel mingit nurka analüüsida või kelleltki sisendit saada. Hingatakse kergendatult (kuigi väikese häbitundega) ja järgmine kord analüüsitakse jälle edasi.
Mõnikord on sellel vajadusel muidugi tõsi taga, aga mitte alati. Väga sageli ei ole veniva otsuse all mitte info puudus, vaid miski palju inimlikum ja süsteemsem. Muidugi tuleb see eriti selgelt nähtavale siis kui töötan korraga juhtkonnaga ja iga liikmega individuaalselt. Aga ka grupis saab neid asju märgata – kehakeel, silmavaated, hingamise rütmid, vaikusehetked või vastupidi äratäidetud hetked, mis oleksid võinud vaikus olla.
Selle inimlikkuse taga võib olla näiteks see et ei taheta võtta enda peale selle otsuse emotsionaalset hinda. Või ei taheta öelda välja midagi, mida kõik teavad, aga mille välja ütlemine võiks tekitada pettumust ja vastuseisu, mis kutsuks tegema veel rohkem tööd või paneks väljaütleja ebameeldivasse seisu. Eks välise partnerina muidugi võtan selle siis enda öelda, aga see ongi minu töö üks kõige põneva osa – tuua nähtavale.
Ja mis on ühed eriti põnevad hetked, kui on näha, et juhtgrupis on justkui vaikiv kokkulepe, et rahu hoidmine on tähtsam kui selgus või sügavuti ausus. Mõnikord on see isegi päris otseselt juhtimispõhimõtetesse või organisatsiooni väärtusesse sisse kirjutatud. See on miski, mis on kultuuri osa: mitte liikuda edasi, pigem menetleda.
Mulle tundub, et see on üks põhjus, miks mõned organisatsioonid jäävadki pikaks ajaks ringe tegema ja tulemused tammuvad ühe koha peal. Ja eks see omakorda mõjuta ka muidugi kogu Eesti majandust jne.
Otsuseid keerlevad tihti niisama ringi mitte sellepärast, et inimesed oleksid oskamatud või hoolimatud, vaid sellepärast, et otsustamise all on nähtamatu kiht, millest eriti ei räägita: hirm eksida, hirm kaotada poolehoidu, hirm saada rohkem tööd oma lauale, hirm lahkuda, hirm x, y, z, mis võib olla väga individuaalne.
Tegemata otsused maksavad aga hinda ja vahel palju suuremat, kui ükski ebamugav otsus ise.
Juhtimise küpsus ei paista minu meelest välja mitte ainult selles, kui targalt otsustatakse, vaid ka selles, kui ausalt suudetakse märgata, mis otsust tegelikult tagasi hoiab ja otseselt asju välja öelda. Ja muidugi mitte jääda ka oma väljaöeldusse kinni kui see ei osutu tõeks või tekitab liigset tormi, mis takistaks omakorda edasiliikumist.
