Me ei näe midagi, mida me ei näe. Me ei saa juhtida seda, mida me ei näe. Aga nähtamatud kihid paistavad olevat midagi, mis on paljude korduvate juhtimisväljakutsete taga.
Kui oma järgmist raamatut kirjutasin (ilmub detsembriks), siis asusin uurima, et mida akadeemiliselt kirjutatakse teemadest, mida kohati peetakse esoteeriliseks. Tuleb välja, et väga palju räägitakse neist teemadest, lihtsalt teise sõnavaraga. Ja esoteerika pole midagi ulmelist, vaid on lihtsalt „sisemine“, mitte „välimine“ ehk eksoteeriline.
On nende sõnadega nagu nad on, aga mind väga huvitab see, et mis siis on juhi sees see miski, mis teda paneb tegema otsuseid siis kui ratsionaalsete argumentide ja mõtete keel saab otsa. Mis juhtub kui “mõistus saab otsa”?
Olen oma töös juhtide ja juhtkondadega märganud, et juhtimine paistab pigem olevat tagajärg mingile reaktsioonile kui tegevuste kogum ise.
Enne nähtavat otsust, vestlust, tegevust on alati midagi, mis meid tegevusele tõukab või ka sellest eemale tõukab. Mida juht üldse märkab ja mida jätab märkamata. Miks jätab märkamata?
Korduvad probleemid ei paista algavat enamasti mitte oskuste puudumisest, vaid kuskilt sügavamalt. Näiteks sellest, kuidas juht tajub olukorda, milliseid tähendusi ta loob, mida tähendab juhi identiteet, kuidas ja mida meeskonnaliikmed „juhilt“ ootavad, mis on nende kehasse salvestatud kogemused, mis nende reaktsioone juhivad, mis on tiimi ja organisatsiooni seintesse kirjutatud põhimõtted, rääkimata mõjudest laiemas ühiskonnas.
Igapäevane töö meeskondadega ja raamatu kirjutamine viis mind väga loogiliselt akadeemiliste otsinguteni ning see omakorda küpsetas huvi niivõrd suureks, et nüüd algab minu ametlik teekond EBS doktorantuuris, et seda kõike uurida ning sellest aastate pärast luua üks raamistik, mis aitaks juhtimist viia järgmisele tasemele.
Ehk leiab sealt ka võimaluse kasvatada seisvat või stagneeruvat materiaalset kasvu. Et kasutada iga inimese loomisvõimet sellest, et teha maailmast parem, mitte halvem paik ning kasutada äri kui maailma probleemide lahendamise viisi.
Oma doktoritöös uurin seda akadeemilisemas keeles läbi selle, et kuidas juhid kujundavad arusaamist olukordades, kus kogu infot ei ole, info on vastuoluline või tegelik probleem ei ole kohe nähtav ja mõistuse ning analüütikaga lahendatav. Teoreetiliselt liigun teemade vahel nagu tähenduse loomine, vaiketeadmine, kehastunud teadmine, juhi identiteet, organisatsiooniline mälu ja süsteemsed dünaamikad. Tavakeeles öeldes uurin seda nähtamatut osa juhtimises, mis sageli määrab ära väga nähtavad tagajärjed.
Ja endiselt teen ikka oma tööd edasi 1-1 klientidega ja organisatsioonidega, et teadus ja praktika oleksid sellises kombinatsioonis, et mõlemad võidaksid üksteiselt.
Ikka selleks, et sedasama loomisjõudu parema maailma ehitamiseks kasutada ja et äri tegemine oleks tõesti maailma probleemide lahendamise viis, mitte nende juurdetekitamise viis.
