Plaan on elus alati olemas, aga kas oskame seda näha ja usaldada, on iseküsimus. Nt enamasti peale rasket perioodi mõistame, et see oli millegi jaoks hea ja suures plaanis viis lähemale millelegi, mida ei osanud tahta, aga mida oli vaja. Keset seda perioodi on seda keeruline näha. Pigem tajume ebamugavust, sest asjad ei lähe plaani järgi. On väga keeruline selles hetkes usaldada elu suuremat plaani.
Tehtud plaanide järgi liikumine annab meile turvalisust, aga turvalisus on ajutine nähtus. Nii nagu tööl on tähtajatu tööleping üks illusioon turvalisusest, mida palgatöö võiks anda. Tähtajatu tööleping tähendab lihtsalt seda, et me VEEL ei tea lõppkuupäeva.
Millele toetuda kui väline kindlus kaob või muutub ning seni toiminud plaan edasi ei vii? Ühe kliendiga arutledes tuli teemaks iseenda OMA ASJA ajamine ja selle asja ülesleidmise soov. Klient väljendas seda soovi sõnavääratuses „igatsus“ sõnaga ja see andis meile suurepärase vihje.
Kas pole mitte nii, et me saame igatseda vaid seda, mida me teame ehk millega meil on kokkupuude olemas? Me ei igatse midagi, millest meil pole ühelgi tasandil infot. On vaid vaja uuesti ühendust leida, on vaja iseendal iseenda osas kõrvaltvaataja pilku.
Ehk iseenda sihi ja nö elu mõtte leidmise „igatsus“ tähendab seda, et see mõte ja siht on alati meile juba tuttav. Ehk ta on kuskil olemas meie sees. Seeme on alati olemas, sest ega me niisama siia elumulda ei tule. Ikkagi mingi potentsiaaliga, et millekski kasvada.
Eri autorid on seda eri moodi nimetanud alates hinge koodist kuni elueesmärgini. Looduses on kõigel koht ja eesmärk. Aga seda näeme vaid tervikut vaadates. Tihti see objekt ise ei ole sellest plaanist teadlik.
Kuna looduses ei ole midagi ilma eesmärgita/rollita, ei saa sündida ükski inimene siia oma eesmärgita, potentsiaalita “seemne” sees. Seega tulles tagasi selle oma eesmärgi igatsuse juurde, siis see on alati meis olemas, sest muidu me ei oskaks seda igatseda ja taga otsida.
See omakorda viib aga teemani ENESEKINDLUS. Ehk kui enesekindel ma olen siis oma asja ajama, kui julgelt päriselt selle igatsetu järgi siis toimetan. Ehk mis on see seemne sisemine jõud, vägi, power, motivatsioon, mis paneb kasvama tammetõrust just tamme ja tulbisibulast tulbi kui kujundlikult väljendada. Enesekindlus aga eeldab enese aktsepteerimist, mis omakorda eeldab enese märkamist ja enese tundmaõppimist.
Selle märkamiseks on vaja vahel enda ja elu suhet veidi eemalt vaadata. Ja seda on väga keeruline teha kui plaanid on ees. Plaanide kõrval paistab aitavat enim see, et teha järgmine samm ka siis kui kõike veel ei tea. Suurem plaan hakkab paistma kui tuleme elul oma plaanidega eest ära ja ei võta elu ega iseend liiga tõsiselt.
