Minu koolitustel on tihti juhid üllatunud, et kiitmine ei ole sugugi mitte hea võte juhtimises või ükskõik millistes inimsuhetes täiskasvanute või lastega. Oleme ju harjunud terve elu kiitmisega kokku puutuma ja välist kiitvat tunnustust otsima. Kuidas siis teisiti? See teema tuletas end taas meelde nädalavahetuse laulu- ja tantsupeol, kus kuulsin pealt korduvalt säärased repliike: “Sa olid nii tubli poiss!”, “Tublid tüdrukud!”, “Tubli!”.
Kiitmine on samasugune suhtlustõke nagu kritiseerimine. Mõlemal juhul on tegu hinnangu andmisega ehk iseenda panemisega lapsevanema/pedagoogi positsiooni ning seega automaatselt teise inimese panek madalamale positsioonile.
Kiitmine on oma olemusel teistele hinnangu andmine sinu ootustest lähtuvalt. Kuid inimesed ei ole olemas selleks, et üksteise ootusi täita.
Kiitmine ja kritiseerimine viitab hierarhilisele ehk vertikaalsele suhtlussituatsioonil. Kui tahame koostöisust, vastutuse võtmist ja flat-organisatsiooni, siis koostöö toimub ikkagi samal tasemel ehk horisontaalselt kahe täiskasvanud inimese vahel ja kiitmine töötab algsele eesmärgile vastu. Kiitja on vertikaalselt kõrgemal ja see mõjutab meie omavahelisi suhteid paraku negatiivselt.
Hinnangu andmises ei ole midagi halba. See aitab seada piire, tunnetada seda, mis sulle meeldib ja teha sellest lähtuvalt oma valikud. Kuid hinnangulisus on seotud (alateadliku) sooviga kontrollida teist ja „kutsuda teda korrale“, olema „normaalne“ või vähendada teda, sest ta ei saa kunagi olema sinu normile vastav.
Kiitmise asemel soovitan pöörata oma jutu fookus tänulikkusele. Tänulikkus paneb inimesed samale positsioonile läbi siira austuse, hoolivuse, haavatavuse ja lugupidamise. Näiteks:
„Sellest oli mulle palju abi. Tänan Sind!“
„Mulle teeb see südamest rõõmu!“
„Aitäh, tänu Sinule sain selle tehtud oluliselt kiiremini.“
„See puudutas mind, see läks mulle hinge!“
“Olen uhke Su üle!”
Tänulikkusega väljendame midagi, kus teine inimene on aidanud minul endal kasvada paremaks, saavutada seda, mida olen ise enda sees soovinud. Hinnanguid andmata, neutraalselt, emotsiooni väljendavalt ja siiralt. Mina-tasemest lähtuvalt, andmata hinnanguid teisele inimesele teda sildistades: “Sa oled…”.
Kiitmine on mõtlemise tasand, tänulikkus on tundmise kaudu tunnustamine, mis on empaatiliselt märka arusaadavam ja inimesed suhestuvad teise inimesega inimlikult tasandil, mis omakorda loob eeldused sügavamaks pühendunud koostööks. Tundeid tunneme me kõik ja tunded on universaalsed ning ei sõltu rahvusest, soost, vanusest jne. Inimesed unustavad, mida sa ütlesid, unustavad mida sa tegid, kuid ei unusta kuidas sa neid tundma panid.
Seega lõpeta kiitmine, saa aru mida sa soovid ja märka tänulikkuse sõnastuse kaudu, kuidas teine aitas sind enda teadmata kasvada sinu soovide suunas. Kiitmine vähendab teist inimest, tänulikkus tõstab teid mõlemaid.
.
