Sellise lause ütles üks tuttav mõni päev tagasi kui oli mu audioraamatut kuulanud. Kuna raamat füüsilisel kujul ilmus juba mitmeid aastaid tagasi, aga audio tegin sel kevadel, siis jäin värskelt teksti läbitöötanuna mõtlema, et mida ta mõtles.
Juba varasemate tagasisidede pealt kõlab vist kõige “ohtlikumana” raamatu põhiidee, et juhi peamine ülesanne on teha ennast mittevajalikuks võimalikult kiiresti ja juht ei peaks oma rollis olema rohkem kui 2-5 aastat. Usun seda siiani ja arvan, et just juhtide töölepingute ajutisus lahendaks mitmeid probleeme (suureneks sidusus, sõltumatus juhtidest, initsiatiivikus, vastutus jne).
Väga pikki ja südamlikke kirju sain “Juhtimise jalajälg” füüsilise ilmumise ajal neilt, kes olid hakanud läbi nägema ridade vahele kirjutatud korporatiivsüsteemi kohatist tühjust ja inimvaenulikkust ja kes olid asunud otsima uusi lahendusi süsteemi sees või siis sellest (ajutiselt) välja astudes. See oli vast see “armastan” osa, sest seal oli palju samastumist korporatiivängiga ning korporatiivreligiooni varjukülgedega neile, kes olid seda kogenud. Muidugi sellesama korporatiivtühjuse nähtavaks toomise eest võis ka vihata. Kes ikka tahaks, et tema konnasilmale astutaks ja toodaks nähtavale, et süsteemis tagaaetav ideaal ja saavutamist nõudev eesmärk ei toogi õnne õuele. See on vaid üks killuke sinu õnnes ja muu elu peab siiski olema olulisem.
Me ei saa aga keegi sellest süsteemist täielikult välja astuda. Isegi kui me ise ei tööta üheski “korporatsioonis”, siis pea kõik teenused ja tooted, mida tarbime on samasuguse korporatiivloogika alusel üles ehitatud. Raha lihtsalt on meie ühiskondade toimimismudelis väga oluline osa.
Me ei saa muuta süsteemi, aga me saame alati muuta seda kuidas sellesse suhtume ja kas laseme süsteemil end juhtida või juhime ise süsteemi ja loome uut.
Minu klientide seas on palju neid, kellega just peamine töö ongi õppida mängureegleid tundma (eks nö juhtimistehnikad on ju lihtsalt mingid mängureeglid süsteemimängu mängimiseks) ning neid mitte liiga tõsiselt võtta ja näha, et tegelik väärtus on just suhetes, mõistmises, inimeseks olemise ja elu kogemise võludes ja valudes.
Ja üks asi veel, mille puhul olen aastate jooksul päris mitu juhti kulmu kortsutamas näinud, aga samas ilma selle idee omaksvõtuta pole juhtide grupid siiski saanud organisatsioonis järgmist sammu teha: “Juhi meeskond nr 1 ei ole tema alluvate meeskond. Tema meeskond nr 1 on teised juhid tema enda tasandil.”
Sest hetkel, kui juht hakkab eelkõige „oma inimesi“ kaitsma, tekivad väga kiiresti „meie“ ja „nemad“, silod ning väikesed kuningriigid ühe organisatsiooni sees. Ka see on alguses tekitanud nö vihkamist, aga peale mõningat mõtlemisaega taipamisi.
Pildil hetk kui esimesed allkirjastamiseks mõeldud raamatud mu koju jõudsid. Ahjaa, sügisel ilmub juba uus raamat
