Olen tegelenud mitmete juhtkondadega ajal, kus organisatsioon kasvab või nähakse võimalust kasvuks. Eelkõige pean siis silmas ärilist mahtude kasvu. Tehnikaid selle juhtimiseks on küllaga ja suhteliselt igavaid, küll aga on kõige põnevam selle kasvu juures toimuv psühholoogilise kasvu ja loomise/loobumise teema. Just psühholoogilise kasvamise või mittekasvamise juurde jääb kinni lõpuks ka soovitud ärikasv.
Ühe juhtkonna seminaril tuli ühelt osalejalt oluline küsimus: “Aga millest tuleb siis loobuda kui me tahame kasvada?”
Küsimus tõusis varasemalt tehtud harjutuse pealt, kus ettevõtte potentsiaali väljendumise takistusena selgus olevat armastus. Ei, mitte mõne tiimiliikme vaheline romantiline armastus, vaid armastus selle vastu, et milline on organisatsiooni kultuur täna. Armastus õhustiku vastu, mida väikses organisatsioonis on lihtsam hoida ja luua kui suures, kus elukogemuste ja maailmavaadete erinevus on juba matemaatilise statistika tõttu suurem.
Sest igal asjal, mida soovin saavutada, on oma hind. Kõigel on alati duaalsusele baseeruvas maailmas hind. Midagi saavutades tuleb alati millesti loobuda. Millesti loobudes liigume alati millegi muu suunas. Loomine ja loobumine on alati koos. Surm ja sünd on alati koos, sest ilma üheta ei saaks olla teist. Meenub ühe mu õpetaja lause, kes ütles, et ingliks saamiseks peab esmalt surema.
Minu kogemuse järgi saab kasvu sooviga ettevõtetel enamasti kasvu takistuseks inimlik psühholoogia – raskus ja valu loobuda mõnest lojaalsusest või millestki armastusväärsest. Hind läheb liiga kõrgeks ja siis valitakse mitte kasvada ning leitakse selleks analüütilisi põhjuseid (intellektiga tasalülitatakse emotsioonid). Ja väga tihti on see alateadlik. Aga kui toome selle nähtavale ja teadlikuks, võib see muutuda. Sest siis muutub aktsepteeritavaks rääkimine ka sügavatest inimlikest kahtlustest, hirmudest ja pelgustest – tunnetest.
Minu vastus sellele osalejale oli seega midagi sellist:
“Loobuda tuleb ihalusest kõigega kursis olemisest, kontrollist ja arvamusest, et me teame kõike ja me kõik mõtleme ühtmoodi. Oluliseks saab usaldus uuel tasandil – mitte enam pelgalt usaldus, mis tuleneb ühtekuuluvusest, vaid just sellest, et kui erinevad me oleme ja kui kellelgi on amet, siis usaldus, et ta teeb parima kavatsuse ja teadmise alusel oma otsuseid.”
Lõpuks on alati küsimus ükskõik milliste soovide osas elus – millist hinda ehk millest olen valmis loobuma selle soovi täitumise nimel. Mõnikord on hind seda väärt, mõnikord mitte. Ja mida avatumalt tiimis sellest räägime, seda suurem on tõenäosus, et kasv ei jää vaid strateegiadokumenti teoreetilise numbrina.
Küsimus on lõpuks, kas kasvades on olulisem “loomine” või “loobumine”
