Tööelu või eneseareng?

Suviste enesearengufestivalide hooaeg hakkab tasapisi lõppema ning meid ootavad kontorihooned ja konverentsisaalid.

Kuna olen aktiivselt koolitav ning ise koolituv mõlemal suunal (äri kui ka enesearenguteemad), siis olen viimase ajal palju mõelnud, et kas ja mis vahe neil kahel süsteemil tegelikult on ning märganud, et tegelikult on erinevus vaid rituaalides ja dekoratsioonides. Sisu täidab üht eesmärki: kuuluda kuhugi, identifitseerida end millegagi ja teha kaasa sellesse süsteemi kuulumiseks vajalikud mängureeglid.

Lähemalt vaatlusel selgub, et see kõik on üks, lihtsalt ühele tundub üks adekvaatsem ja teisele teine. Aga siht on sama – kuuluda. Seetõttu on nende kahe maailma vastandumine veider ja täiesti ebavajalik. Pole üks VÕI teine, vaid üks JA teine.

Vaadeldes mõlemat eluvaldkonda ja tegeledes klientidega pragmaatiliste äriteemadega ja sügavate enesearenguteemadega, siis just nende kahene ühendumises paistab olevat võti.

Selle postituse mõte ei ole üht või teist maailma kuidagi vastandada, vaid just näidata, et kui ÜKS me oleme ja kuivõrd samade teemadega me elus tegeleme, lihtsalt sõnavara on erinev. Lõpuks januneme kõik armastuse/ühenduse/tähenduse järele, mida kellegagi kokkukuuluvus annab.

Mõned näited sellest, kuidas mõlemad “maailmad” räägivad täpselt sama asja, lihtsalt eri sõnades:
koosolek/retriit
strateegiapäev/tseremoonia
konverents/festival
kontor/stuudio
ülikond või pükskostüüm/linane hõlst
sätitud soeng/laia äärega kaabu
firmamärk rinnas/püha sümbol ripatsi või käevõruna
ametinimetus/spirituaalne uus või lisatud eesnimi Indiast
MBA/väljaõppe sertifikaat
ettevõtte väärtused seinal/afirmatsioonid altaril
engagement score/energia ruumis
agenda/kavatsus
koosoleku juht/ruumi hoidja
organisatsioonikultuur/kollektiivne energia
konflikt/trigger
stress/närvisüsteemi düsregulatsioon
konsultandi mudel/tšakrasüsteem
ettevõtte suvepäevade popbänd/ekstaatilise tantsu rännak
pokaal veini networkingul/tseremoniaalne tee või kakao
ametikõrgendus/järgmine initiation või level

Ühes ruumis saad staatuse ja olulisuse märgi sellega, et oled C-level, Head of Sales, teises sellega, et oled käinud retriidil või tseremoonial ja „ei identifitseeru enam oma egoga“.

Ehk polegi küsimus niiväga selles, et millises ülikoolis oled käinud või mitu aastat sisemist tööd teinud, vaid selles, et kas kuulud siia süsteemi ehk kas oled osa meist.

Oma kogukonna leidmine ning iseendast arusaamine selle eeldusena on lõpuks see, mis on oluline. Vahet ei ole selles sõnavaras, peaasi, et ta kõnetab ja annab selle kuuluvustunde, mis omakorda rahustab ja loob teatavad kindlustunnet. Sest just koos saame üle asjadest, mis maaimas ikka juhtuvad.

Olen vahel kahelnud, et kummas “maailmas” tahan toimetada ja kuidas siia sobitub veel akadeemiline maailm, aga tean, et kõigis neis. Lihtsalt sõnavara on erinev. Ja see rahustab, et kõik on endiselt ÜKS ning miskit pole vaja ühendada oma tegevusega, lihtsalt märgata, et see juba on ÜKS niikuinii.

Pildil: Ivar Raav