Juhtimine

Läbipõlemine on harva seotud töökoormusega.

Kui see oleks nii, siis oleks iga kõrge tulemuslikkusega juht läbipõlenud. Läbipõlemine on sagedamini pikaajaline sisemine konflikt – aeglane eraldumine iseendast. Näiteks:– Sa ütled “jah”, kui midagi sinus ütleb “ei”.– Sa räägid strateegiast, samal ajal kui su keha pingutab.– Sa juhatad muutusi, samal ajal kui sisemiselt sellele vaikselt vastu seisad. Mõnda aega kompenseerib jõudlus ja […]

Läbipõlemine on harva seotud töökoormusega. Read More »

Paljud juhtimisprobleemid jäävad ellu mitte sellepärast, et neid on raske lahendada, vaid sellepärast, et nende lahendamine muudaks kedagi vähem vajalikuks.

Tõelised lahendused ei paranda mitte ainult süsteeme, vaid ohustavad sageli identiteeti. Lahendatud probleem tähendab vähem kontrolli, vähem koosolekuid, vähem sekkumist ja vähem põhjusi, miks jääda keskele. Kuidas see praktikas välja näeb?– samad teemad, mis aasta-aastalt juhtimiskoosolekutel tagasi tulevad– pidevad “parendusprojektid” ilma tegeliku vastutuse üleandmiseta– juhid jäävad keskele, selle asemel et suurendada omavastutust– selgus lükatakse edasi,

Paljud juhtimisprobleemid jäävad ellu mitte sellepärast, et neid on raske lahendada, vaid sellepärast, et nende lahendamine muudaks kedagi vähem vajalikuks. Read More »

Enamik juhtimisprobleeme ei ole probleemid. Need on sümptomid.

Läbipõlemine, vähene pühendumus, korduvad konfliktid ja töövõime langus ei ole isoleeritud probleemid, mida saaks lahendada mõne teise vahendi, protsessi või algatusega. Need viitavad tavaliselt sügavamatele põhjustele, mis on jäänud puutumata. Kaasaegne juhtimine keskendub sümptomite juhtimisele: uued raamistikud, koolitused, projektid. Head kavatsused muidugi, kuid te ei suuda probleeme lahendada nende tekkimise tasandil. Juhtimine ei alga tegevusest,

Enamik juhtimisprobleeme ei ole probleemid. Need on sümptomid. Read More »

Kui organisatsioon hakkab looma heaolu strateegiat, on midagi juba tõsiselt valesti läinud.

Põhitasemel on süsteem loodud nii, et see tekitab vajaduse strateegia järele, et lihtsalt ellu jääda selles hullumeelsuses, mida see tekitab. See ei ole ümberkujundamine. See on plaaster haavale, mis tegelikult vajab õmblusi, ilma et küsitletaks põhjust, mis selle haava tekitas. See jätab tõesti sageli algpõhjuse puutumata, võimaldades süsteemil jätkuvalt uusi haavu tekitada. Heaolustrateegia jääb HR-projektiks.

Kui organisatsioon hakkab looma heaolu strateegiat, on midagi juba tõsiselt valesti läinud. Read More »

Juhtimine ei ebaõnnestu tavaliselt sellepärast, et inimesed ei tea, mida teha. See ebaõnnestub seetõttu, et paljud juhid ei ole endaga silmitsi seisnud.

Lahendamata hirm, vajadus heakskiidu järele ja vältimine ei kao tööl, kuid need laienevad. Organisatsioonid ei peegelda strateegiaid, vaid nad peegeldavad võimulolijate sisemist seisundit. Seepärast aitab teine strateegiapäev harva. Mis aitab, on võtta aega ausaks, sügavaks mõtisklemiseks, et seista silmitsi sisemiste eesmärkide, hirmude ja vastupanuga. See on sageli ainus väljapääs lõputust kriiside tsüklist. Mõnikord ei ole

Juhtimine ei ebaõnnestu tavaliselt sellepärast, et inimesed ei tea, mida teha. See ebaõnnestub seetõttu, et paljud juhid ei ole endaga silmitsi seisnud. Read More »

Kui läbipõlemine, ärevus ja emotsionaalne tuimus muutuvad normaalseks, ei ole enam tegemist toimetulekuoskuste või stressitaluvusega.

Tegemist on juhtimismudeliga, mis hoiab inimesi pidevas ellujäämisrežiimis. Heaoluprogrammid ei paranda katkist süsteemi. Nad lihtsalt aitavad inimestel seda veidi kauem taluda. Organisatsioonid muutuvad ainult siis, kui juhid lõpetavad funktsioonihäirete nimetamise “normaalseks”ja leiavad julguse seada kahtluse alla mudel, mis liigub ühest ellujäämiskriisist teise. Kui see tundub ebamugav, hea. Mugavus on sageli see, kuidas katkised süsteemid end

Kui läbipõlemine, ärevus ja emotsionaalne tuimus muutuvad normaalseks, ei ole enam tegemist toimetulekuoskuste või stressitaluvusega. Read More »

Miks inimesed eiravad ohutusreegleid?

Usun, et paljud ohutusreeglitega toimetavad inimesed on silmitsi seisnud olukorraga, et räägime ja räägime, aga midagi ei muutu. Võtsin eile Tööohutuse ja Töötervishoiu Treff 2026 raames oma ettekandes selle siis teemaks – kust tuleb enesehävituslik käitumine. 👉 Inimesed ei eira ohutusreegleid hoolimatusest, rumalusest või laiskusest. Nad teevad seda, sest see on neile mingil moel kasulik.

Miks inimesed eiravad ohutusreegleid? Read More »

Koolitaja dilemma – kas olla tellijaga julgelt aus või täita pelgalt ootust?

Mind kutsutakse organisatsioonidesse üsna sarnaste teemadega tegelema – usaldus ja vastutus juhtgrupis, koostöös, väärtused, juhtimispõhimõtted jms. Ja enamasti jõuame vestluses tõsiasjani, et teema, millest räägitakse, ei ole tegelik “teema”. Näiteks kui räägime usaldusest, ei ole küsimus suhtlustehnikates vms. Küsimus on selles, kus ja miks usaldus üldse kaduma hakkas. Ehk inimeste varasemates kogemustes ja suhetes, sageli

Koolitaja dilemma – kas olla tellijaga julgelt aus või täita pelgalt ootust? Read More »

Jälle need arenguvestlused – mõõdame arengut või areneme mõõtmata?

Kes mind pikemalt jälginud, teavad, et sean praktikast peegelduva vajaduse tõttu üha enam kahtluse alla praktikaid, mida on tehtud aastaid. Sest mida rohkem ma organisatsioone näen, seda selgemaks saab, et paljud klassikalised juhtimisvõtted enam ei tööta, kuigi neid endiselt muudkui koolitatatakse. Ei aita uue “värske” koolitaja toomine kui süsteemis endas on jama ja tahame lahendada

Jälle need arenguvestlused – mõõdame arengut või areneme mõõtmata? Read More »

Mida siis teha kui süsteem enam ei tööta?

Eelmises postituses kirjutasin, miks tänane juhtimise viis inimesi järjest rohkem kurnab ja see enam ei tööta. Kirjutasin sellest, et miks probleem ei ole enam üksikutes inimestes, vaid mustris. Paratamatult tekib küsimus, et mida teha, kui süsteem ei tööta? Praktikas on näha kolme valikut. 1️⃣ Suruda edasiSee on vist kõige levinum valik. Tempo hoitakse üleval, inimesi

Mida siis teha kui süsteem enam ei tööta? Read More »