Juhtimine

Töölt lahkumine ei toimu vaid siis kui meil on viimane päev ja saadame kirja oma gmaili või hotmaili aadressiga, mille kaudu saab edaspidi ühendust või kui sööd kolleegidega viimast korda kooki. Töölt lahkumine toimub sageli oluliselt varem. Kuid või isegi aastaid varem. Mis arvad kui palju inimesi on vaimselt või emotsionaalselt oma töölt ammu lahkunud, […]

Üks oluline takistus pühendumise ja vastutuse võtmise ees, mida organisatsioonides näen, on liigne „meie-tamine“. „Meie“ kõlab küll ühtekuuluvust loovana, aga sageli peidab selle taga midagi hoopis muud – isikliku vastutuse vältimine:“Meie ei jõudnud valmis.”“Meie peaksime seda tegema.”“Meil ei tulnud hästi välja.”“Meil on ühine eesmärk.” Kõigega olen väga nõus, aga… … MEIE saab tekkida MINAde tulemusena.

Just selline küsimus kerkis eile üles koolitusgrupis ja võtsime siis täna kohe teema Reelikaga “Juhtimine juhtimiseta” podcasti 127.episoodis ette. Paljudele seostub haavatavus nõrkuse või isegi manipuleeriva kurtmisega, mida tehakse lootuses, et keegi tuleb appi või annab tähelepanu. See on üks põhjuseid, miks paljud juhid kardavad haavatavust – vältida end justkui ohvrina näitamist ja oma autoriteedi

Aeg-ajalt saan personalijuhtidelt sääraseid mõtteid, et koolitusruumis on inimesed avatud, koostööaltid, ehedad, siirad ja vahetud, isegi sügavalt hoolivad üksteise suhtes. Kuid kui koolitusruumist tavatöösse tagasi minnakse, koostöö kaob ning asendub omavahelise konkurentsiga, silostumise ning enda nurka põgenemisega. Võtsime Reelikaga oma podcastis “Juhtimine juhtimiseta” teema lahata (episood #126) ning muu jutu sees selgines üks oluline mõte:–

Juhtimisahastuseks nimetan olukorda, kus ebamäärasus, hirm ja ärevus tuleviku ees, ebaõnnestumised ning suutmatus saavutada sihte tekitavad justkui halvatuse. Sellises olukorras on tunne, et proovitud on juba kõike ja olukord on lootusetu, sest ükski lahendustest ei tööta. Tihti lisanduvad sellele ka pinged, hirmud ja ärevus isikliku eluga seoses. Kuna vastutust ei saa ka kuhugi väljapoole tõsta,

Tähendusrikas töö on midagi, millest on mõnda aega räägitud. Jah, olen väga nõus, et töö peab omama inimese jaoks tähendust. Ehk ta peab nägema tehtava töö väärtust enda jaoks ja ka väärtuse pakkumist teiste jaoks. Asjal peaks justkui point olema. Kui aga asume otsima tööle tähendust, sest kadunud on motivatsioon või kirg oma tööd teha,

Säärane pilt sattus mu kätte ning tuletas meelde, et just see ongi juhtimine, millest räägin koolitustel – me ei saa juhtida teisi edukalt kui me ei suuda juhtida juhina iseend ja oma sisemaailmas toimuvat. Kui meie fookus on pelgalt välisel, tuleviku tulemustel, siis on see teekond energiakulukas. Sellel pildil on tegu nö meele juhtimisega, mida

Säärase mõtte sõnastas Platon juba u 2500 aastat tagasi ja mulle tundub, et paljudes kontekstides on aeg selle juurde tagasi pöörduda. Kõik võimukandjad ei kanna teps mitte võimu välja. See on liiga raske koorem kui ego ei ole veel piisavalt küps. Platon rääkis nö filosoofilisest kuningast, kellel on armastus tarkuse ja tõe otsimise järele. Filosoofiliste

See pilt kõneleb esimese hooga justkui kliendi ja aitaja suhtest. Olgu selleks aitajaks siis terapeut, mentor, coach või kogemusnõustaja. Kuid minu hinnangul on ka juht aitajaelukutse. Ehk pilt räägib ka juhi ma meeskonnaliikme suhtest. Kuid kuna me ei ole keegi suurepäraselt suhtlemist õppinud, siis tuleb seda nüüd õppida. Psühholoogilised ja terapeutilised teadmised juhtimises on täna

Esimese hooga on kiusatus panna diagnoose (nt nartsissist) ülimalt egokesksele, agressiivsele ja mitteempaatilisele juhile. Diagnoosimine on aga üldiselt vastutuse äratõstmine mitte isegi niivõrd viisakuse küsimus. Kuid elus puutume me paljud kokku juhtidega, kes sõidavad üle inimestest, toovad välja vaid enda saavutusi ja suunavad inimesi end imetlema ja vaid enda järgi käituma. Psühholoogiliselt üliagressiivsetega tuleb seada