Eneseareng

Hippokrates ütles: “Enne kui sa kedagi tervendad, küsi temalt, kas ta on valmis loobuma sellest, mis teda haigeks teeb.”

Ta pidas seda silmas isikliku tervise kontekstis, kuid kas sama ei kehti ka organisatsiooni tervise, ütleme, organisatsiooni kultuuri kohta?

Kujutage ette, et püüate parandada organisatsioonikultuuri, anda töötajale volitusi või juhendada juhti, kuid avastate, et nad on kindlalt kinni ohvri seisundis. Mõnikord kardavad inimesed oma ohvriolukorrast välja tulla, sest see on neile mingil põhjusel kasulik. Nii et kui sa lähed sinna, et neid aidata ja asju paremaks teha, võid sa lihtsalt vastu seina lüüa.

Mulle esitatakse sageli küsimus: “Kuidas tulla toime keeruliste inimestega ja juhtida keerulisi vestlusi?” Tavaliselt on juhtidel vastused juba olemas, kuid kõige kriitilisem küsimus, mida järgmiste sammude planeerimisel kaaluda, eriti kui juhid seisavad silmitsi meeskonnaliikmega seotud probleemidega, on järgmine: “Kas ma usun sellesse inimesesse?”

Väljakutsete hetkedel on oluline meeles pidada: probleemne ei ole mitte inimene, vaid käitumine. Juhtidena ulatub meie roll kaugemale probleemide käsitlemisest, see tähendab, et me edendame usku.

Mõni aeg tagasi kuulsin tõdemust, et holistiline regressiooniteraapia, mida teen lisaks juhtimiskoolitustele, ei ole ju teaduslikult tõestatud.

Tõsi ta on. Asi muutub teaduslikuks hetkel kui esimene akadeemiline kirjutis ilmub ja “tunnustamata” asjast saab seeläbi “tunnustatud”. Kuid see polegi oluline. Oluline on kogemus ja minu kogemus tolle teraapiastiiliga on olnud elumuutev:

2020.aasta detsembris kirjutasin märkmikusse oma nö ideaalse elu laused, sest olin kuulnud, et see, mida endale sisendada ja kuhu energia suunata, siis see juhtub. Kõlas ratsionaalsele inimesele jaburalt, aga mõtlesin siis proovida. Kaotada polnud ju midagi, sest rahulolu eluga niikuinii polnud. Pidin ju raha teenima ja vastupidine (ehk raha teenib mind) kõlas toreda mõttena, aga kaugena. Panin kirja asjad, mis tol hetkel olid täiesti unistuste tasand.

“Olen õnnelik ja tänulik, et saan anda inimestele võimaluse heita valgust nende tõelisse sügavusse.”

See on lause, mille olen sõnastanud kui oma MIKS-i. Lause mis mind inspireerib. See ühendab minu töö inimese sügavusse mineva juhtide koolitajana ja terapeudina. Ühel hetkel coachingu ja teraapia vahel valides valisin teraapiasuuna, kuna usun siiralt, et me peame tegema esmalt rahu oma minevikuga, et tulla olevikku kohale. Ja alles siis kui oleme olevikus suutnud kohal olla, siis suudame tulevikku luua.