25.augustil oli üks eriline päev. Tegin koolitust, mis ei olnud juhtimiskoolitus, vaid suhtluskoolitus. Mina, kes kartis inimestega suhelda veel mõni aeg tagasi, teeb nüüd suhtluskoolitust! Koolitada saab midagi, mida sa oled ise läbi teinud või kogenud. Tagasiside pealt sain aru, et selline lähenemine suhtlustemaatikale läks inimestele väga korda.
Üle 100 inimese olid terve päeva teemaga kaasas, mitmed saatsid pärast eraldi tagasiside ja tulid tänama. Imeline tunne kui näed, et oled panustanud inimese sisemise julguse kasvule olla päriselt tema ise. Tunnustusest (=hinnangust) olulisem on tunne enda sees, et oled panustanud.
Suhtlusprobleemid tekivad inimeste vahel kui inimene pole kontaktis iseendaga. Kui ta ei ole teadlikult otsa vaadanud sellele, et mis on teda selliseks kujundanud, ei lase ego kaitsekihtidel juhtida oma elu, mõistab, et tema mõtted ja tunded ei ole tema, tema minevikuhaavad/uskumused ei pea kujundama tema olevikku, tulevikku. Kui oled aru saanud (vähemalt tolles eluhetkes) oma elu tõelisest eesmärgist, siis konfliktne suhtluspartner ei ärrita sind või võimalik Ei-vastus mõnele teemale ei vii sind rööpäst välja. Sa ajad ikkagi armastusega oma asja.
Üks väga oluline mõte, mis jäi koolitusel kõlama: “Mitte keegi ei saa sinuga konkureerida ja pahasti tundma panna kui oled SINA ISE.”
Huvi pärast googeldasin “competition” ja vaatasin välja tulnud pilte. Lõviosa piltidest kujutas võitlusvaimus mehi. Mehi, kes rebisid midagi või ronisid kuhugi. Enamasti ülikonnas. See on järgmiste postituste teema, et kuidas läheb meie sisemisel naiselikkusel ja sisemisel mehelikkusel (olenemata bioloogilisest soost), aga konkurentsi teema on tänase maskuliinse maailmakorra mudelis viinud olukorrani, kus me tajume konkurentsi pidevalt ka igapäevastes suhetes inimeste vahel ja võitleme psühholoogilise rahuldustunde nimel teiste psühholoogilise heaolu arvelt (liikluses ette trügides, sotsiaalmeedias like oodates).
Ma usun, et loodus on olnud piisavalt tark, et tugevused meie vahel jaotada viisil, et valitseks tasakaal. Ja kui iga inimene saab lähemale sellele, kes ta päriselt on ja hakkab niimoodi elama, siis jaotuvad ühiseks toimimiseks vajalikud tugevused just nii, et see on piisav balanss ja me ei peaks teisi inimesi “alla suruma”, et tunda, et me oleme paremad milleski, mis polegi meie anne.
Aga kas me ei ürita tihti kedagi teist matkida või kellelegi teisele midagi tõestada? Matkida midagi, mis pole tegelikult meie tee. Matkida või tunda pahasti, et sul pole seda Instagrammis või ajakirjas nähtud keha, tema rahalist edu, tema reise kaugetesse kohtadesse kogu selle idülliga seal, ilusat maamaja, ideaalset partnerit, ägedaid koeri või usinaid lapsi.
Kui me seda taga ajame, siis on loomulik, et me tajume konkurentsi. Konkurentsis me tunneme, et keegi teine on meist parem. Tal läheb paremini. Ongi parem ja lähebki paremini! Aga mitte selle pärast, et sina oled kehvem. Sina oled sina ja tema on tema. Ei ole paremat, ega halvemat. Keskendudes oma nõrkustele ja asjadele/omadustele, mida mul pole, oleme elu aeg nõrgad, tajume konkurentsi, läheme tigedaks ja hakkame teisi alla suruma, kritiseerima, klatšima. Seda kõike selleks, et tunda end paremini (edestada konkurente). Olles sellises energias ise suurema osa oma elust elanud, siis tänaseks tean kui hea on hoopis teistpidi elada – keskendudes tugevustele. Kui keskendume tugevustele, oleme tugevad ise, enda sisemisel jõul ja tugevusel ilma konkurentsita.
Mitte keegi ei saa sinuga konkureerida kui sa oled sina ise. See ei tähenda, et oled neist parem või kehvem. Sa oled sina ja see ongi sinu olemus olla sina ise, mitte keegi teine.
Kui tammetõru kukub kõrvitsapeenrasse, siis temast ei kasva kõrvits, vaid ikkagi hakkab kasvama tamm. Inimestena arvame tihti, et meist peab saama too kõrvits, kuna teised ju on kõrvitsad. Suhtlusprobleemid tekivadki sellest kui me üritame olla keegi teine ja teine üritab olla omakorda keegi teine. Sest sisemas saame aru, et meil on suhtlusprobleem iseendaga. Lihtsalt nii mugav on seda väljapoole projitseerida.
7-tunnise suhtlemistreeningu ehitasin üles vundamendile, et kuidas suurendada kontakti iseendaga enne kui teistega kontakti lood. Kui keegi sai tänu sellele kasvõi sentimeetri lähemale iseendale, siis on juba väärtus loodud. Minul läks 38 aastat, et sellest aru saada ja õpin endiselt ja kukun tagasi ka ikka sinna konkurentsi maailma aeg-ajalt ja suheldes asun midagi tõestama.
Sa ei pea kellelegi midagi tõestama. Lihtsalt ela elusamalt ise ja näed, kuidas elu muutub su ümber.
