On vastuseis, mis on sellest, et pole piisavalt infot veel ja on vastuseis, mis on justkui vastuseis vastuseisu pärast hoolimata selgituste hulgast. Et lihtsalt olla vastu. Justkui teismeline, nagu üks juht oma meeskonda kirjeldas. Ja klassikaline viis on seda lahendada läbi info andmise, selgitamiste, visiooni sõnastamise jne. Aga see ei tööta.
Mida siis nendega teha, kes seisavad vastu lihtsalt selleks, et vastu seista? Ühes juhtide paneeldiskussioonis öeldi, et need tuleb süsteemist välja heita. Ehk sellistega pole võimalik tööd teha. Jah, see on loomulikult esimene reaktsioon – visata välja.
Aga kas see pole mitte samaga vastamine ehk vastuseis vastuseisule? Protest omakorda protestija vastu. Käituda samamoodi, sest “juhil on vastutus” ja võtame seda juhi püha kohusena sellised “mürgitajad” välja heita süsteemist. Ma arvan, et see siiski ei ole alati parim lahendus.
Arvasin minagi kunagi, et protestijad tuleb välja saata. Täna sügavamaid kihte näinuna ja teisi kogemusi saades, olen märganud, et mässumeelsetel on millegi poolt, mitte millegi vastu. Me näeme nende käitumises ja sõnades vastu olekut, AGA….
… vastuseis on millegi poolt olemine, millegi kaitsmine, millel on süsteemis endiselt väärtus, aga mida me justkui suurte muutuste hoos ka välja viskame. Keegi ei taha olla pahatahtlik ja tihti on vastuseisjate vastuseisus mitte isiklik huvi, vaid süsteemi huvi.
Näidates millelegi selga (olles vastu), on meie nägu millegi poole. Ehk küsimus on, mille poole need vastuseisjad vaatavad. Mis on minevikus või olevikus see, mis on väärtuslik ning oluline ja mille osas vääriks hea sõna ütlemist. Meenub siinkohal ühe minu õpetaja Jan Jacob Stam-i lause: “Parandamine algab olemasolevast seisust, mitte minevikust.”
See lause võtab hästi kokku valdava vea muudatuste juhtimisel: ei tunnustata minevikku, vaid seda kritiseeritakse ja ei aktsepteerita asju nii nagu nad on ning tulevikku vaatavate muudatuste kommunikeerimist tehakse läbi mineviku kritiseerimise.
Ja iga reaktsioon tekitab vastureaktsiooni ehk needsamad vastuseisjad on vastus mineviku kritiseerimisele. Sest muudatust algatades oleme me ise olnud vastu sellele, mismoodi asjad on ja olid ning mis on selle väärtus. Jätame tunnustamata, tänamata, siiralt hoolimata sellest, mismoodi enne olid. Sellele kõigel oli ju põhjus ja see kõik oli väärtuslik, hinnaline.
Kui juht hindab seda, mis enne on olnud, ütleb seda välja, hindab seda, tunnustab ja tunnistab olevikku austusega, alles siis saab hakata liikuma tuleviku poole.
Vastuseis ja kriitika minevikule tekitab vastuseisu. Kui vastu seisjad sügava empaatiaga kuulame, märkame, et seal peegeldab vastu lihtsalt meie enda vastuseis ja protest mineviku osas, mida ilusate tulevikuolukorra sõnumitega katame.
Vastuseis minevikule tekitab vastuseisu neis, kes mineviku on loonud ja see tekitab vastuseisu tuleviku loojal nende suhtes, kes tema tulevikku kritiseerivad. Ehk siis vastueis on peegeldus iseendale.
