Eelmisel nädalal kirjutasin ajajuhtimise koolitusest ja teema keris ikka edasi peas, et mis on siis minu jaoks aeg ja kuidas see juhtimises võiks kasuks/kahjuks tulla.
Aeg on kontseptsioon, mis eksisteerib vaid inimestel. Kuid tehes katse, saame aru kui asjatu on aega ületähtsustada. Kujutle ette tänast hommikut kui ärkasid, seda ärkamise hetke ja kuidas tõusid püsti või võtsid telefoni kätte. Nüüd kujutle ette järgmise nädalavahetuse plaane.
Olen enam kui kindel, et Sul tekkis mingi kujutluspilt, tunne või taju hommikust või nädalavahetusest. See näitab, et suudame väga väikese vaevaga aega muuta. Liikuda tulevikku ja liikuda minevikku. Ehk liikuda olevikust välja.
Elu on aga ainult olevikus. Minevikku tõlgendavad kõik erinevalt. Ning ükskõik kui palju sa minevikus oled tuleviku peale mõelnud, on alati midagi teistmoodi kui sa ette kujutasid. Ehk meil ei ole võimalik mõjutada minevikku ning tulevikku muul moel kui vaid sellest mõeldes, kuid päriselt järgmise nädalavahetuse kätte jõudmisel on olukord teistsugune.
Läbi selliste täpse tuleviku planeerimise me toodame iseendale pettumusi või siis üllatusi. Aeg on justkui põgenemisviis päriselust. Kuid asjad juhtuvad ja elu toimub ainult praegu. Tulevikku ei ole mitte kunagi. Sest kui on tulevik, siis on juba olevik. Kui on minevik, siis on olevikus mõtlemine mineviku peale.
Alati on ainult praegune hetk ja selle tunnistamine ning reaalselt omaksvõtt on kõige raskem ülesanne, kuna meile on juba väikesest lapsest peale õpetatud olevikust ära minema.
See ei tähenda seda, et me ei peaks omale eesmärke püstitama. Kuid oluline on mitte klammerduda nendesse tuleviku eesmärkidesse viisil, kus sa oledki mõtetes kogu aeg tulevikus, aga keha on olevikus. Kui meel (juht) ei ole kohal ehk meie vaim on kuskil mujal, siis paratamatult hakkab keha (meeskond) lagunema. Teda ei ole ju vaja. Kehaline lagunemine tähendab haigusi, vigastusi (konflikte) jms. Keha ei suuda enam seda vaimu kaitsta, sest ta pole ju kohal.
Kui istutame seemne, siis teame, et tahame sellest taime, aga me ei käi teda ju iga päev välja kaevamas, et olla kindel, kas nüüd juba on juured. Kui seda teeme, tapame ta lihtsalt ära oma ülehoolitsemisega ja klammerdumisega lõppsihti.
Juhi ülesanne on luua psühholoogilist turvaruumi tänases päevas ja pidevalt tuleviku eesmärkidega töötades võib hakata “keha” ehk meeskond lagunema. Teda pole ju vaja kui juht on pidevalt tulevikus, kus välditakse mineviku vigu ja ohtusid ning elatakse pettekujutelmas, et elu on võimalik kontrollida.
