roots, woods, forest-4916519.jpg

Sügavamad kihid töös inimestega

Artikkel ilmus Personaliuudised.ee ning Juhi5 blogis

Äraleierdatud Maslow vajaduste hierarhia lõppeb enamikes õpikutes tasemega eneseteostusest. Vahetult enne oma surma lisas Maslow enesetransendentsi ehk taseme, mida võib nimetada inimeseüleseks.

Kuna aasta peale seda Maslow suri ning täiendus ilmus vähetuntud ajakirjas ning traditsiooniline psühholoogia transpersonaalset psühholoogiat pigem ei tolereeri, siis on asjaolu jäänud paljudest käsitlustest välja. Nii on üles kasvanud enamik organisatsioonipsühholoogiaga tegelevaid tänaseid põlvkondi juhte ja personalipartnereid.

Kuna siinsed lugejad on peamiselt personalivaldkonna ehk organisatsioonisisese hingehoidja taustaga, siis on sügavamate vestluste kaudu paljudele kõrvu jäänud kolleegide kummaline sisemine pakitsus. Inimesed räägivad, et pealtnäha on justkui hästi, aga sisemine rahulolematus kipitab. Säärane seletamatu rahulolematus valdab meid kõiki aeg-ajalt ja organisatsioonihingehoidjate ehk juhtide ja personalitöötajate juurde pöördutakse neil hetkedel, kus see juba piisavalt valusalt pakitseb. Neid keerulisi hetki on inimese elus rohkelt, kuid kõige rohkem on tuntud keskeakriis ning u 35-aastaste eksistentsiaalne kriis.

Väidan, et inimesekeskne juhtimine on tänaseks juba möödanik. Inimesekesksus paneb inimese esikohale, oma kehaga, mõtetega (ego) ning hingega. Kuid nende kolme koostoime töölepanek on vaid pool meie elust, ülejäänud pool elust tegeleme iseenda iseendast vabanemisega ja inimeseüleste tasemetega, mida Maslow enne oma surma kirjeldas..

Aina suurem hulk inimesi on viimastel aastatel olnud sunnitud vaatama iseendasse, kuna meelelahutuse (meele lahutamine iseendast) võimalused on piiratumad olnud ja meil pole olnud võimalusi iseenda eest soojale maale, ööklubisse, üritustele põgeneda, kus endasse vaatamise asemel teiste elu vaadata.

Inimene kardab olla üksi iseendaga, sest kerkima hakkavad hirmud, kahetused, süütunne, valusad kogemused, sisemised ja välised deemonid. Kuid ilma neid nägemata, aktsepteerimata me edasi ei liigu ja iseenda kvaliteeti täiustada ei saa. Organisatsiooni areng põhineb aga inimeste arengul. Kui inimesed on kinni, jääb kinni ka organisatsioon.

Et kasvada kõrgustesse inimesena, organisatsioonina või näiteks puuna, peavad juured olema sügavalt maa sees. Vaid see tagab paindlikkuse ja me ei kuku tormituultes oma juurte pinnapealsuse tõttu ümber.

Tihti näen koolitajana, et mida kõrgemal ametipositsioonil on juht, seda rohkem paistab ta olevat kontaktist väljas iseendaga, oma tõelise sügavusega. Võib-olla ta ongi seetõttu ametiredelil kõrgustesse liikunud, et ta on iseendaga tegelemist kõva töö rügamise alla matnud ja seetõttu ka silma jäänud oma tulemustega? Kuid kui ühel hetkel hakatakse juhtima teisi, siis saabub sügav vajadus iseendaga tegelema hakata, et mitte teistele rohkem kahju kui kasu teha.

Iseendaga sügavuti tegelemine tähendab oma märkamatute alateadlikke protsessidega tegelemist, oma tähenduse ja maailmale jäetava jalajälje teadvustamist, dialoogi iseendaga, oma sügavamate väärtuste ja kihtidega, mis on sügavam pinnapealsetest tasemest, kus oluline on saavutused, teiste hinnang, väline kuvand ja edu ning erinevad rituaalid korporatiivreligioonis aktsepteeritav olemiseks.

Sügavusega tegelemine ei ole esoteeriline jauramine minevu teemal. See on meie automaatreaktsioone ja -otsuseid kujundavate asjaolude mõistmine ja eelkõige aktsepteerimine. Rahu saabub aktsepteerimisel, mitte veel mõistmise tasemel. Vastused küsimustele, kes ma olen, kuidas ma tunnen ja mida see tunne mulle öelda tahab, võivad küll meie teadvusesse aeg-ajalt kerkida, kuid matame selle argitoimetustesse mugavalt ära.

Ilse Sand on lahti kirjutanud vestluse neli taset. Ehk aitab see lähenemine juhina ja personalipartnerina aidata vaadata sügavamatesse kihtidesse iseenda sees ja olla seejärel toeks teistele. Vaadata sügavusse, kus leiab üles oma tõelise mina ja kire käivitaja, et maailmale ja organisatsioonile lisaväärtust luua. Tahame ju koos olla ja töötada inimestega, kes aitavad meil oma sügavamaid unistusi ellu viia ja seeläbi pühendumust luua. Need 4 vestluse sügavustaset on:

  1. Seltskondlik, pinnapealne vestlus, kus teemad pidevalt vahetuvad.
  2. Huvi tekitamise ehk rolli etendamise tase, kus inimestel on tekkinud ühised huvid ja jagatakse oma seisukohti ja infot. Langetatakse otsuseid ja saavutatakse üksmeel. Jutt käib pigem rollide ümber.
  3. Isiklik tasand, kus räägitakse tunnetest ja kogemustest. Lubatakse siseneda oma isiklikku sfääri ja isikliku elu kogemustesse vaadata. Mõistetakse, et sisemaailm ei erinegi nii palju teistest.
  4. Sügav otsese sideme tasand, kus räägitakse tunnetest ja tajudest üksteise suhtes (sh iseenda!). Luuakse sügavam tähendus. Sellele tasemele jõutakse väga harva, kuid need olukorrad jäävad meile meelde ja muudavad meie elu elusaks.