Me näeme sageli, kuidas organisatsioonid (või meeskonnad) takerduvad igapäevaprobleemidesse, näiliselt puutuvad nad kokku arengu klaaslaeaga. Ükskõik, milliseid jõupingutusi me ka ei teeks, edu jääb minimaalseks. Me püüame viia sisse muudatusi struktuuris, meeskonnadünaamikas, juhtimismeetodites, rakendada uusi tehnoloogiaid, edendada innovatsiooni ning pakkuda juhtidele ja töötajatele pidevat koolitust. Kuid need muutused kriimustavad sageli ainult pinda, jättes meid ikka veel ummikusse. Me tunneme, et “midagi on puudu”.
Sellistes olukordades muutub kriitiliseks, et suunata meie tähelepanu juhtide eesmärkidelt, visioonidelt ja tegudelt nende inimlikkusele ja isiklikule taustale.
Organisatsioonilise kasvu piir on kooskõlas juhi enesearengu piiriga, sealhulgas tema enda alateadlike ja alateadlike aspektide mõistmisega.
Mind julgustab, et mõned organisatsioonid juba toetavad juhte ja töötajaid, pakkudes juurdepääsu terapeutidele. Need spetsialistid aitavad inimestel tuua oma minevikuprobleemid teadvusse, võimaldades neil neist üle saada ja liikuda neist kaugemale, tuleviku suunas.
Olen optimistlik, et see suundumus jätkub ja et teraapia muutub organisatsioonide töötajate hüvitiste tavapäraseks osaks. Trajektoor on paljulubav!
Ma lõpetasin oma raamatu 2022. aastal Eesti helilooja ja muusiku Sven Grünbergi tsitaadiga ja see meeldib mulle siiani:
“On väga trendikas öelda, mida peab tegema ja mida mitte, kuid midagi tuleb kindlasti teha: inimene on kohustatud ennast arendama, sest lõpuks tuleb kogu kurjus siin maailmas rumalusest. Isegi rumalusest mitte mõista, et me ise oleme rakud inimkonnas. Kui me hävitame või kahjustame neid rakke, siis me hävitame ennast.”
