Mõelge kui paljud tarbetud konfliktid jääksid olemata kui me oskaksime küsida üht lihtsat küsimust: “Kas soovid lahendust või soovid ärakuulamist?” või lihtsalt alustada eeldusest, et soovitakse ärakuulamist. Küll siis antakse märku kui tahetakse lahendusi.
Väga tihti me seda aga paraku ei tee ning eeldame, et tahetakse lahendusi. Eriti kehtib see meeste puhul, kes arvavad, et nende ülesanne on kõike lahendada. Organisatsioonides, kus on veel valdav maskulliine saavutusmentaliteet, on muidugi ka paljud naised selle lahenduskeskse suhtlusvormi ära õppinud.
Lahenduste pakkumine on vajalik (kui seda küsitakse!), kuid olenemata meie soost, kipume seda tihti kuritarvitama.
Kuulamise suurim eelis on rääkimise võimaldamine. Kui räägime, siis kuuleme ennast ja enda kuulmisel on suurem väärtus kui me oskame arvata.
Me tajume märksa rohkem, kui suudame mõelda. Me mõtleme märksa rohkem, kui suudame välja öelda. Kuid see, mida välja ütleme, on oma tajude ja mõtete kokkuvõte iseenda jaoks – autentne või kõverdunud peegel. Aga enesekuulamise peeglit on vaja, et näha.
Jaan Kaplinski kirjutab oma raamatus “Isale” järgmist: “Et keeles, sõnade abil suhelda, peame “tõlkima” suure osa oma kogemusest sõnadesse, mis on mõnikord väga raske, mõnikord peaaegu võimatu. Niimoodi sõnastatuna ja edasiantuna kogemus teiseneb, vaesustub, moondub. Keel annab meile tegelikkuse “tõlke”, mitte tegelikkust ennast. Niisiis ei ole keel mitte mõtlemis-, vaid suhtlemisvahend.”
Ehk kui võimaldad kuulamise kaudu rääkimist, võimaldad ka tõlgitava tajumist ning taipamisi tegeliku taju kohta ning selle kohta, kuidas lahenduse poole liikuda sisetunnet usaldades. Rääkides saame lähemale sisemistele vastustele ja õpime seda usaldama.
Kuulajana olemas olemine on enamasti suurem väärtus kui enda lahenduste pakkumine teisele inimesele. Nii nagu rääkija ise ei pruugi teada kogu oma sisukust, ei tea sina vestlustpartnerina seda kindlasti mitte.
Pigem tuleb kasuks eeldus, et ei soovita lahendust, vaid lihtsalt kuulamist.
