Me tahame kuuluda, olla märgatud, olla armastatud. Meile meeldib olla koos inimestega, kes on rõõmsad. Seetõttu üritame ka ise olla rõõmsad, et teised tahaksid kuuluda meie ellu ja seeläbi rahuldada meie kuuluvusvajadust.
See tahtmine aga tekitab võltsrõõmu, kus autoriteetide ees teeseldakse, et kõik on hästi. Oleme selle süsteemi juba lapsena ära õppinud vanematelt, kes ei tahtnud meie ees kakelda ja kui laps küsis, et mis on viga, siis saime kõik-on-hästi vale. Teame vast kõik neid perekondi, kus „laste ees me ei kakle“ ehk kus teeseldakse, et pingeid ei eksisteeri.
Seejärel imestame, et miks meie lapsed ei saa suureks kasvades päriseluga hakkama ei kodus, ega tööl. Juhid saavad oma meeskonda ebaküpsed inimesed, kes ei talu kui teised enda eest seisavad või ei osata enda eest seista ja tegutsetakse näilises harmoonias, aga tegelikkuses ei pühenduta. Selliste pingete peitmine „toodab“ ühiskonda inimesi, kes arvavad, et nende tunded valetavad neile ja nad peavad tegema näo, et kõik on hästi, kuigi sisimas on pingekolle ning tegelikult sihi suunas ei tegutseta. Lihtsam on kiirelt lahkuda – töölt, suhtest jne. Ilma haavatavuse ning vaidluste (konflikti) taseme ei ole aga kuidagi võimalik jõuda pühendumiseni. Selle normaliseerimine on selle artikli missioon ja minu igapävase töö missioon – kõik on ok ja normaalne!
Võltsrõõmuga elame suurema osa oma elust ja teeme kõik selleks, et teised inimesed uuesti rõõmsad oleksid. Tegelikul rõõmu ja rahuni jõudmine on aga paraku märksa pikem teekond. Kui oleme võltsrõõmsad (ise tihti arvame, et olemegi rõõmsad), aga sisimas aeg-ajalt kripeldab, et miski ei ole nagu hästi, aga ei oska seletada ka, et mis, siis hakkab kerima viha ja/või kurbus. Olenevalt inimesest algab teekond tegeliku rõõmuni läbi viha või siis kurbuse – enne viha ja siis kurbus või vastupidi. Sisemine kripeldus näitab, et rõõm ei ole (enam) „päris“.
Võltsrõõm on nö 1.tase, sellele järgneb viha, kurbus, häbi, süü, hirm ja alles seejärel tõeline rõõm. Kõik need emotsioonid ei pruugi olla täpselt samas järjekorras, aga tõeline rõõm on alles siis kui kõik kihid on käidud. Hirmust läbiminemata ei jõua tegelikul rõõmuni.
Kuna meie soov on olla ise rõõmus ja me oleme selle pinnapealse rõõmukihi ära õppinud, siis hakkame kartma teiste inimeste viha või kurbust, sest see tuletab meile alateadlikult meelde, et me pole ise seda kihti endale tunnistanud ja seega me ei oska sellega käituda ja seda normaalsena võtta. Hakkame ütlema lauseid, et ma pole kunagi vihane või kunagi kurb. Vot see on probleem ja näitab, et võltsrõõm on väga kõvasti kanda kinnitanud.
Kui keegi võltsrõõmu kihil minna laseb (paljude juhtide suurim hirm: nuttev alluv), siis satub ohtu ka minu rõõm ja seega kerkib esile oht mitte meeldida teistele, oht süsteemist välja viskamisele. Hakkame kasutama lauseid „Ära nuta!“ või „Mehed ei nuta“, „Naistel ei ole kena vihastada!“ jne. Kusjuures me ei mõtle selles olukorras teise inimese peale, vaid alati mõtleme enda suhte peale temaga (seda nimetatakse ohverdava ning ülehoolitseva aitaja varjuks). Suhted on alati peegel meie enda sees toimuvast.
Autoriteetide suhtes ei näita me üldiselt viha või kurbust otse välja. Pigem kirume selja taga. Aga enamik probleeme tekib inimeste vahel ikka sellest, et inimesed ei räägi üksteisega, vaid räägivad üksteisest.
Kolmanda ja neljanda kihina peale kurbuse või viha läbimist tulevad häbi ja süü. Ühe puhul me tunneme, et oleme midagi halvasti teinud (ületanud iseenda piire iseenda suhtes või teiste inimeste piire), võtame süü omaks, vabandame.
Seejärel jõuame hirmu kihti. Hirm mitte saada hakkama oma tööga tekitab omakorda tugeva tungi minna tagasi esimesse ehk võltsrõõmu kihti. Teeselda, et saan hakkama. Sisendada endale, et praegu on kiire aeg ja küll varsti läheb paremaks. Õpin ära ja ei hakka kurtma, et ma hakkama ei saa. Sest mittehakkamasaamine võib tähendada väljaviskamist seltskonnast, kuhu kuulun. Kui visatakse välja, siis kaotan sissetuleku. Kui kaotan sissetuleku, siis mida arvab sellest mu kaaslane, sõbrad, vanemad, sugulased, kolleegid? Kas jään ka kodust ilma? Aga mis minust siis saab? Kuidas ma oma lastele eeskujuks olen? Kes ma siis üldse olen?
Aga võib-olla oledki eeskujuks läbi selle, et hakkad tegema seda, mis sulle päriselt nüüdses elufaasis rõõmu pakub. Hirmu kihist läbi kukkumine on viimane takistus. Aga need on põrguväravad. Kuid nagu selle postituse pildilt näed, siis selleks, et kasvada kõrgustesse, peavad juured ulatuma põrgusse välja.
Meie keha ei erista paraku seda, et kas hirm on päriselt füüsiline või on see välja mõeldud. Hirmu ülesanne on hoida meid füüsiliselt elus ja teadvustada ohu eest. Kuid ülespoole juhtides ei ohusta meid üldiselt füüsiline oht, vaid me mõtleme ise enda peas ohu välja. Kõikide meie kannatuste taga on lood peas, mida me välja mõtleme oma kunagiste mustrite pealt.
Meie tõeline jõud, rahu, heaolu, armastus, rõõm, nauding, pingevaba olek ja õnnelikkus on alles 7.astmel, see tuleb peale hirmu tasandit, mis oli 6.aste. Aga hirmu tasandilt me saame läbi alles siis kui me hirmu enda kasuks tööle paneme. Vaatame seda hirmu ning nö kukume sellest läbi. Ehk läheme tegema midagi, mida me kardame. Julged pole mitte need, kes midagi ei karda, vaid need kes ohtudele ja hirmudele vastu astuvad ja teevad seda, mida nad kardavad ning õpivad, kogevad.
Inimese jõudmine mugavustsoonist õppetsooni ning sealt edasi kasvutsooni eeldab läbiminekut hirmutsoonist. Mugavuses tunneme, et kõik on turvaline ja kontrolli all ja üritame seda hoida (võltsrõõmsalt). Hirmu tsoonis on meil puudu enesekindlusest, leiame vabandusi miks mitte midagi teha ja oleme tugevalt mõjutatud teiste arvamusest. Õppetsoonis saame uusi oskusi seistes silmitsi väljakutsetega. Me kasvame kui ületame takistused, seame uusi sihte ja leiame sihi elada elu oma eesmärgi ja unistuste suunas. Kuid selleks tuleb lihtsalt usaldada end oma hirmust läbi minema.
Hea on ju teada, et see on normaalne ja see pole midagi eriskummalist! Kui vajad selleks tuge, et see tundmatu 7-astmeline teekond läbida, siis küll leiad abilise minu või kellegi teise näol. Olulisim on asuda teekonnale, küll leitakse õpetaja kui õpilane on valmis ja seda vajab.
