Olen märganud, et mõnikord ei ole organisatsioonis kõige suurem probleem see, et tehakse liiga vähe, vaid hoopis selles, et tehakse palju, aga miskit ikkagi ei muutu. Tehakse, arutatakse, algatatakse, plaanitakse jne.
Ja ometi päris muutust ei sünni peale selle, et inimesed väsivad. Midagi justkui tehakse kogu aeg, aga sama probleem tuleb mõne aja pärast uuesti tagasi.
Mulle tundub, et see on üks tänase juhtimise nähtamatuid lõkse – kui miski ei toimi, siis loomulik reaktsioon on teha rohkem. Näiteks korraldada veel üks arutelu, jõuda veel ühe kokkulepeni, luua või “uuendada” veel üks protsess.
Eks see ole ju inimlik ja ka heatahtlik. Aga mõnikord loob see ainult rohkem tegevust selle ümber, mida pole veel päriselt nähtud. Parem on justkui teha kui päriselt näha, et operatiivse toimetamise all on sügavamad probleemid.
Mitte just kõik probleemid ei kao suurema pingutuse peale. Probleemid püsivad, kuna nende all on midagi, mida ei ole veel sõnastatud, märgatud või lõpuni vaadatud.
Näiteks väldib juhtgrupp tegelikku konflikti, sest igaühe isiklik usaldus ei ole piisavalt tugev, kontrolli on rohkem kui küpset selgust ning inimesed kohanevad pinnapealsete sõnumitega, aga ei tule sisuliselt kaasa, sest kuskil sügaval südames see kõik pole nende jaoks piisavalt oluline.
Sellisel juhul ei ole puudu tegevusest, vaid sügavamast nägemisest või õigemini julgusest üldse vaadata. Minu jaoks algab juhtimise küpsem osa just sealt. Ehk mitte küsimusest, mida veel teha, vaid küsimusest, mis hoiab sama probleemi elus.
Mulle tundub, et enamasti ei vaja organisatsioonid rohkem juhtimist, selgemaid vastutusi, rolle ja muud sellist pragmaatilist tööriistakastivirna. Eks need on ka vajalikud, aga töötavaid vaid mingi piirini. Enamasti algab tänasel AI ajastul juhtimine suure algustähega alles siis kui Juhil on julgust, oskust, tahet, jõudu vaadata sügavamale ja küsida ebamugavaid küsimusi sellest, et mis asja meie probleemid tegelikult näidata tahavad, mida me seni pole vaadanud. Kui meil oleks olemas kogu ausus ja julgus siin tiimis, siis mida me ütleksime või vaataksime… või teeksime.
