Mitmetes organisatsioonides mõõdetakse töötajate rahulolu uuringutes kiituste sagedust. Enamasti on küsimuseks “Minu juht kiitis mind viimase 7 päeva jooksul.” Tean juhti, kes peab Exceli tabelit sellest, et millal ta kedagi kiitis, rääkides ise seejuures uhkelt oma tunnustamise edukusest. See näitab kui jaburaks võib minna kiitmise mõõtmisega ning kuidas see tegelikult töötab oma algsele ideele vastu. Kiitmist varjatakse tihti seejuures tunnustamise maski taha, mis on aga hoopis teine teema.
Kiitmine on samasugune suhtlustõke nagu kritiseerimine. Mõlemal juhul on tegu hinnangu andmisega ehk iseenda panemisega lapsevanema/pedagoogi positsiooni ning seega automaatselt teise inimese panek lapse positsiooni. Töösuhetes võiks aga koos olla kaks täiskasvanut.
Kiitmine on oma olemusel teistele hinnangu andmine sinu ootustest lähtuvalt. Kuid inimesed ei ole olemas selleks, et üksteise ootusi täita, vaid ikka selleks, et iseenda ootusi täita.
Kiitmine ja laitmine viitab hierarhilisele ehk vertikaalsele suhtlussituatsioonil. Kui tahame koostöisust, vastutuse võtmist ja flat-organisatsiooni, siis koostöö toimub ikkagi samal tasemel ehk horisontaalselt kahe täiskasvanud inimese vahel ja kiitmine töötab algsele eesmärgile vastu. Vertikaalses suhtluses tekib paratamatult ühel hetkel alaväärsuskompleks (või üleväärsuskompleks). Kiitmist taga ajades hakkame end painutama teise inimese jaoks olulise ehk tema väärtussüsteemi järgi.
Olin aastaid tagasi kaalujälgija. Mingil hetkel panin tähele, et võtsin alati kilosid juurde järgmisel nädalal või jätsin suisa kaalumisele tulemata kui juhendaja oli mind kiitnud (isegi tärnikese vihikusse kleepinud). Mulle oleks hoopis paremini mõjunud kui keegi oleks väljendanud tänulikkust, et tänu minu inspireerivale eeskujule on ka tema hakanud tervisele rohkem mõtlema. Ühe sarnase olukorra ma ka aastaid hiljem sain, kus üks ammune tuttav mulle tänaval järgi jooksis, et öelda, et nägi mind mõni aeg tagasi jõusaalis ja sai minu füüsilise keha muutumise loost inspiratsiooni, et enda füüsiline tervis käsile võtta, mida ta ammu edasi oli lükanud. See inspireeris ka mind minema trenni, kuhu 2 nädalat ei olnud viitsinud minna.
Hinnangu andmises ei ole midagi halba. See aitab seada piire, tunnetada seda, mis sulle meeldib ja teha sellest lähtuvalt oma valikud. Kuid hinnangulisus on seotud (alateadliku) sooviga kontrollida teist ja „kutsuda teda korrale“, olema „normaalne“ või vähendada teda, kuna ta ei saa kunagi olema sinu normile vastav.
Teistele antavad negatiivsed ja positiivsed hinnangud on võimumängu osa. Kritiseerija/kiitja tunneb end hästi ja tähtsana, kriitika/kiituse saaja tunneb häbi vm ebamugavust. Ka positiivne tagasiside kiituse näol võib anda sõnumi, et sa ootasid sellelt inimeselt vähem ja ta üllatas sind.
Üks juht ütles mulle, et inimesi on vaja motiveerida läbi kiitmise kui nad paistavad olevat väsinud. Ehk kiida lolli ja loll teeb. Mõni vajab iga päev kiitust ja iga asja peale tuleb kiitmist otsima. Aga kas see inimene siis töötab üldse õige koha peal ja võib-olla on juhina sinu vastutus talle öelda, et ehk on aeg midagi muud oma tööelus peale hakata või hakata sügavamalt tegelema selle põhjusega miks ta on nii tugevalt välisest hinnangust sõltuv ja ei saa olla tema ise.
Kiitmise asemel soovitan pöörata oma jutu fookus tänulikkusele. Tänulikkus paneb inimesed samale positsioonile läbi siira austuse, hoolivuse, haavatavuse ja lugupidamise. Näiteks: „Sellest oli mulle palju abi. Aitäh, Sulle!“, „Mulle teeb see südamest rõõmu!“, „Aitäh, tänu Sinule sain selle tehtud oluliselt kiiremini.“, „See puudutas mind, see läks mulle hinge!“
Tänulikkusega väljendame midagi, kus teine inimene on aidanud minul endal kasvada paremaks, saavutada seda, mida olen ise enda sees soovinud. Hinnanguid andmata, neutraalselt, emotsiooni väljendavalt ja siiralt.
Ühel hetkel ei vaja me enam ka teiste tänu, sest ma tean ise, et ma olen panustanud. See on siis kui olen tõeliselt ühenduses oma tõelise sisemise olemusega. Tööl me panustamegi väga tihti teiste jaoks, aga ma pean iseend armastades ja omaks võttes tundma, et see on ka minu enda olemusega kooskõlas. Alati seda sisetunnet ei ole.
Kiitmine on mõtlemise tasand, tänulikkus on tundmise kaudu tunnustamine, mis on empaatiliselt märka arusaadavam ja inimesed suhestuvad teise inimesega inimlikult tasandil, mis omakorda loob eeldused sügavamaks pühendunud koostööks. Tundeid tunneme me kõik ja tunded on universaalsed ning ei sõltu rahvusest, soost, vanusest jne. Ehk kui oleme tänulikud, siis väljendame oma tundeid ja see läheb inimestele rohkem hinge kui kiitus. Inimesed unustavad, mida sa ütlesid, unustavad mida sa tegid, kuid ei unusta kuidas sa neid tundma panid. Tundma on võimalik panna läbi enda tunnete väljendamise, sest tunnete keeles rääkimine on samas keeles rääkime.
Kuid tänulik saan olla vaid siis kui ma tean, mida ma vajan ja soovin. Sest siis oskan märgata, et mis mu vajaduste ja soovidega kokku läheb. Tunde ehk südamega rääkimine ühendab inimesi. Mõtlemise tasandil satume sagedamini vastuseisudeni.
Seega lõpeta kiitmine, saa aru mida sa soovid ja märka tänulikkuse sõnastuse kaudu, kuidas teine aitas sind enda teadmata kasvada sinu soovide suunas. Kiitmine vähendab teist inimet, tänulikkus tõstab teid mõlemaid kõrgemale. Miks mitte asendada kiitmise mõõtmine tänulikkuse mõõtmisega kui kõike niiväga mõõtma peab?
