Tippjuhid seisavad sageli silmitsi väljakutsega, kus nende keskastmejuhid keskenduvad küsimusele “kuidas”. Samal ajal ei pruugi tippjuhtkond isegi märgata, et nad keskenduvad samale küsimusele. Tippjuhid peaksid aga keskenduma küsimusele “miks” – miks me teeme seda, mida me teeme, ja kuidas see toetab laiemat missiooni.
See muutus on väga oluline, sest traditsiooniline juhtimine piirab sageli loovust ja uuenduslikkust, kuna see piirdub vanade harjumuste ja autonoomia hirmuga.
Tõeline juhtimine hõlmab enamat kui lihtsalt ülesannete delegeerimist – see nõuab autonoomia edendamist kogu organisatsioonis. Autonoomsuse loomine algab juhtidest, kes peavad usaldama oma võimeid ja hindama oma panust, ilma et nad end pidevalt teistega võrdleksid. Selline sõltumatus võimaldab neil hiljem luua keskkonda, kus kõik töötajad saavad areneda.
Paljudes organisatsioonides levinud võrdluskultuur loob aluse ebatervele konkurentsile ja stressile. Kui juhid ja töötajad tunnevad, et neid hinnatakse nende ainulaadse panuse eest, mitte ei võrrelda neid teistega, suudavad nad palju rohkem saavutada. Autonoomsuse edendamine töökohal aitab kõigil mõista oma rolli tähtsust ning keskenduda isiklikule ja kollektiivsele edule.
Lõppkokkuvõttes on autonoomia tajumine juhtide ja töötajate seas märk tervest organisatsioonikultuurist, kus on ruumi kasvuks ja panustamiseks parimal võimalikul viisil. See ei tähenda reeglite või korra puudumist, vaid paindliku ja toetava struktuuri loomist, mis võimaldab igal inimesel leida ja järgida oma teed.
Kas see soodustab tõelist autonoomiat ja isiklikku arengut? Kuidas luua oma töökohal keskkond, mis ei toeta mitte ainult missiooni ja eesmärke, vaid ka iga inimese isiklikku ja professionaalset arengut?
