Täna hommikul, kui me saarele sõitsime, mõtisklesin sügavalt selle üle, kuidas erineva taustaga inimesed tulevad kokku, et ühiselt midagi kogeda.
Nagu organisatsioonis, kus erineva taustaga inimesed kohtuvad iga päev, et ühiselt midagi saavutada. See paadisõit tuletas mulle meelde, et organisatsioonid on nagu paadid – nad peavad liikuma harmooniliselt, kuigi kõik pardal viibijad võivad tajuda reisi erinevalt.
Organisatsioonielu oluline osa on valikuvabadus – kui keskkond ei sobi või kui koos töötamine muutub ebamugavaks, on igaühel õigus lahkuda järgmises sadamas, paadianaloogia puhul. See valikuvabadus tagab, et inimesed ei jää olukorda, mis neid enam ei rahulda või võib neile isegi kahju tekitada.
Kuidas teie organisatsioon tagab, et kõik saavad võrdselt panustada ja et ühiselt liigute ühe eesmärgi poole? Kas tunnete, et teie panust hinnatakse ja et teil on võimalus lahkuda, kui olukord seda nõuab?
