Umbes aasta tagasi kohtusin toonase Rapla Gümnaasiumi direktori Sirje Kautsaarega juhuslikult konverentsipäeva lõuna ajal. Sattusime ühte lauda. Meie vestlus kujunes kirglikuks aruteluks hariduse ja juhtimise teemal. Sirje idee, et miks mitte noortele tulla juhtimisest rääkima, et nad teaksid oma eluteel täpsemaid valikuid teha enda karjääri ja juhtide osas, kõlas tore, aga siiski ebareaalne. Järgmisel hetkel asusime LinkedIn-s edasi suhtlema, juba nägin, et saadangi ainekava Sirjele ja et siis lähengi õpetama? Jäime ootama sügisese registreerimisvooru tulemusi, et kas mõni huviline ka minu kursusele tuleb. Salamisi ehk isegi lootsin, et ei tule. Ikka ju väike hirm, mis sellest, et koolitan iga nädal palju uusi inimesi. Aga ikkagi terve nädal, koolis, õpilastega…
Kui kooli õppejuht Aime mulle sügisel teada andis, et minu kursus oli üks populaarsemaid – lausa 27 õpilast – siis see küll üllatas. Ja nii saigi kokku lepitud, et märtsinädalal olen 5 päeva Rapla Gümnaasiumis juhtimise aluste külalisõpetaja. See on üks koolidest Eestis, kus 3 korda aastas on õpilastel võimalik üks nädal täielikult ise kujundada, valides erinevate kursuste vahel endale kõige sobivam. Imeline!
Sättisin ennast siis nädalaks Raplamaale sisse. Hetkel ma veel ei tea, mis selle tulemusena juhtub, aga tööalaselt oli see nädal minu üks transformatiivsemaid. Ma ei ole mitte kunagi pidanud olema koolitades või kursust andes nii loov, nii kiiresti kohanduv, paindlik ja hämmastunud kui intelligentsed ja avatud on noored. 27 õpilasti 10-12.klassist sõnastasid mitmeid juhtimisteemasid nii selgelt ja klaarilt, mida täiskasvanud ei julge välja öelda, nad viisid nädala jooksul läbi 54 intervjuud juhtide ja juhitavatega, suutsid välja noppida tänase organisatsioonide maailma põhiväljakutsed.
Väga sügavalt puudutas kui reedel tundide lõppedes tulid mitu õpilast veel eraldi üks-ühele tänama ja ütlesid kuidas ma olen muutnud nende jaoks juhtimise mainet ja kui avatud ja mõnus nende õhkkond klassiruumis sel nädalal oli, siis see liigutas hinge.
Selle kursuse ühiselt ägedaks tegemine klassiruumis, õpilaste iseseisvad intervjuud, tekkinud diskussioonid ja usalduse ning avatuse kasv – wow.
Nautisin absoluutselt iga sekundit noortega töös, nautisin seda, et olin nädalaks täiesti eemal Tallinna sagimisest. See oli nädal justkui teisel planeedil. Planeedilt, kust sain kaasa kõik selle: loovus, usaldus, avatus, inspiratsioon, sügav tänulikkus.
See on suurepärane näide sellest kuidas “juhuslikest” asjades võivad saada suured asjad. Too konverents, kus Sirjega esmakordselt kohtusime, ei jätnud mulle sügavat muljet, tundus isegi ajaraisk. Aga nüüd tean, et seda konverentsi oli vaja, et jõuda Raplasse. Seda oli vaja selleks, et midagi suurepärast saaks juhtuda. Iga asi on millekski hea ja parim on ta siis kui ta tekitab sinus külmavärinaid tekitava positiivse energialaengu.
🎓Aitäh, Rapla Gümnaasium, selle raputavalt sügava nädala eest!
