Aastaid tundusid mu reede õhtud mõttetud ja raisatud kui ei läinud “välja”. Välja jooma ja seltskonda otsima. Ometi ei saanud ju reede õhtul koju jääda! Polnud probleeme õhtu jooksul ära juua mitmed pudelit õlut ja teha sinna kõrvale pakk või paar suitsu. Olin selle üle uhkegi. Muidugi oli tore ju aega veeta sõpradega, aga ma ei tundud end kunagi südames hästi iseendaga. Tahtsin alati kuhugi edasi ja järgmisesse kohta. Teadmata kuhu, aga ikka edasi. Oleks ju veel hirmsam lihtsalt kodus olla või koju tagasi minna. Kuskil peab olema ju midagi, mis on veel ägedam või kuskil leidub veel ägedam seltskond.
Mingil hetkel tundsin, et enam ei taha. Iga väljas käidud õhtu tõi kaasa veel suurema pettumustunde, rääkimata füüsilisest valust, mida tõi kaasa enda mürgitamine. Suitsu pole ma teinud juba u 5 aastat, alkoholi joonud üle aasta. Ma ei vaja enam meele lahutamist iseendast, vaid endaga kontakti. Seda, mida aastakümneid pole olnud. Sain aru, et see kõik oli minu jaoks üks suur põgenemine lõbu otsimise tähe all.
Olen aru saanud, et alles siis on võimalik jõuda “meieni”, kui oled “mina”-ga suutnud kontakti leida ja ei ole põgenenud enda eest ja elule tähendust väljapoolt otsinud. Esoteeriline on tähelepanu sisemisele, eksoteeriline välisele.
Eilne reede õhtu oli suurepärane näide sellest, kuidas 2h vaikides seltskonnas teed juues on võimalik saada rohkem lähemale päriselule kui seda aastaid lärmakas baaris üksteisest üle karjudes oli minu jaoks võimalik. Aga ka seda osa teekonnast oli vaja ja andis mulle seda, mida tol hetkel väärtustasin.
