Hiljuti kirjeldas üks klient elus püsimist läbi oma toimetulekustrateegiate. Läbi selle, et ta ei lase inimesi liiga lähedale, sest inimesed võivad lahkuda, reeta. Nii on turvalisem mitte liiga sügavalt siduda end kellegagi. Tema elus oli kogemusi, kus lähedased ja usaldusisikud on tema elust kadunud või teda reetnud. Ehk tegu oligi mingil hetkel toiminud elus püsimise strateegiaga.
Jäin tollal mõtlema elus püsimise väljendi tähenduse peale. Me räägime elus püsimisest sageli ellujäämise mõttes. Sellest, kuidas mitte haiget saada, mitte kaotada. Ka läbi selle, kuidas kontrollida riske, inimesi ja olukordi, et jääda ellu võimalikult väikeste kahjudega. See loogika on väga tuttav ka organisatsioonides: protsessid, kontrollmehhanismid, mõõdikud, KPI-d. Kõik justkui õiged asjad, aga sageli juhitud siiski hirmust kaotada.
Aga elu toimub meie ümber niikuinii. Me ei saa kontrollida teiste käitumist ega ära hoida kaotusi. Ei saa tagada, et keegi ei lahku. Ehk elus püsimine ei ole vaid ellujäämine, vaid midagi palju sügavamat.
Minu jaoks tähendab „elus püsimine“ püsimist enda keskmes; seda, et sisemine „kaigas“ on paigas ja et elu sündmustele saab vastata, mitte neile vastu võidelda. See on seisund, kus juht ei reageeri paanikast, vaid suudab teha otsuseid ka surve, ebamäärasuse ja muutuste keskel.
Just seda kvaliteeti otsivad täna organisatsioonid. See on seotud vastutuse teemaga. Viimasel ajal räägitakse vastutusest palju pingutuse, kontrolli ja „võta ennast kokku“ võtmes. Ole produktiivne, eesmärgikindel, saavuta, sea plaane, mõõda tulemust, näita progressi jms.
Vastutus on aga vastamine. Vastuse andmine elule ja olukorrale, mis parasjagu on, mitte elu painutamine enda tahte alla läbi distsipliini ja pideva toimetamise.
Vastutus ja elus püsimine on minu jaoks oskus küsida, et mis vastust see olukord minult tegelikult ootab ja miks mu ellu on tulnud?
Juhtimises kuulen sama mustrit sageli, kus juhid ei juhi ja inspireeri, vaid püsivad elus. Ja on hirmul, et kui kontroll lõdveneb, kukub süsteem kokku.
Sellest sünnib distants inimeseks olemisega:
* hoitakse emotsionaalset kaugust,
* delegeeritakse vaid näiliselt,
* tehakse ise ära või antakse käsklusi enda moodi teha, sest „nii on kindlam“.
Äriliselt maksab see kätte – initsiatiiv kaob, vastutus hajub, keskpärasus muutub normiks ja personalijuhtidel jääb lõpuks kätte vaid sümptomite haldamine: läbipõlemine, voolavus, rahulolematus.
See kõik on arusaadav, sest need strateegiad on kunagi aidanud. Aga ühel hetkel muutub ellujäämine kurnavaks ja väärtust mitteloovaks. Juht ei püsi enam elu sees, vaid võitleb eluga. Tulemused võivad veel mõnda aega püsida, aga elusus, loovus ja vastutustunne kaovad.
Rohkem elus olemiseks ja uue väärtuse loomiseks (ka äris) tuleb mõnikord loobuda veel ühest koolitusest, mis õpetab uusi tööriistu ja tehnikaid. Vahel on vaja hoopis ruumi, kus juht saab ausalt vaadata otsa oma elus püsimise strateegiatele.
