See pere värk kõlab justkui hoolimise ja ühtsuse väljendusena. Tegelikkuses viitab see sageli piiride hägustumisele, vastutuse hajumisele ja alateadlikule dünaamikale, mis ei kuulu töökonteksti.
💥 Töö ei ole pere. Ja ei peagi olema ja ei tohigi olla. Isegi siis kui tegu on pereettevõttega on vaja selgelt eristada töö ja pere. Toon välja selliste lausete kasutajatele 7 süsteemse juhtimise põhimõttest ja enda kogemusest lähtuvat põhjust, miks see metafoor on üliohtlik:
1. Pere on tingimusteta, töö on tingimuslik.
Peres ei „vallandata“ lapsi. Töölepingus on aga ootused, tulemused ja piirid. Kui neid eirata, on loomulikud tagajärjed.
2. Pere on emotsionaalne süsteem, töö on funktsionaalne süsteem.
Töösüsteem toimib eesmärgipäraselt. Kui organisatsioon muutub liigseks emotsionaalseks põimumiseks, kaob selgus.
3. Pere ei ole vabatahtlik, töö on.
Me ei vali oma vanemaid, aga valime oma töö. Orjus lõppes Eestis ammu. Kui juht hakkab „isa“ või „ema“ rolli täitma, satuvad inimesed alateadlikult lapse rolli ning see loob sõltuvust. Hakkab juhtide poolt “lasteaed” tiitlite jagamine jms. Kaob usaldus, mis on tulemuslikkuse baas.
4. Peres on teised süsteemireeglid.
Näiteks lojaalsus ja rollipüsivus. Töös muutuvad rollid vastavalt organisatsiooni vajadustele.
5. Perekondlikkus töö juures võib pärssida ausat tagasisidet.
Kui oleme „pere“, siis ei julgeta öelda välja ebamugavaid asju. Tekib pseudoühendus ja passiivne sabotaaž.
6. See segab lahkumist.
Töölt lahkumine on normaalne osa tööelust. Perest lahkumine aga võib tunduda reetmisena. Kui need kaks segunevad, kaasneb lahkujale süü- ja häbitunne, mis on organisatsioonides väga suur põhjus tulemuste languseks – nähtamatu elav minevik ka peale lahkumisi.
7. Pereparalleeli kasutamine toob kaasa lapsepõlve haavad.
Kui keegi käsitleb organisatsiooni kui peret, hakkavad töökaaslased sageli projitseerima oma pärisperesuhetest pärit traumasid: „juht = isa“, „kolleeg = vend“ jne. Tulemuseks ei ole professionaalne koostöö, vaid alateadlik peredraama ohver-agressor-päästja dünaamikas.
Mis on kõige selle juures veel lisafaktor ja ülioluline. PERE sõna võib ühe jaoks tähendada toetavat keskkonda, teise jaoks valu, vägivalda ja vältimist. Seega kui juht nimetab töökollektiivi perekonnaks, siis toob ta alateadlikult esile kogu selle loo ja suhtumised-käitumised mikrosammudena, mida meeskonnaliige oma perekonnas on kogenud.
Nagu kirjutan oma raamatus „Juhtimise jalajälg“:
“Kui juhist saab päästja või ema-isa asendaja, siis lakkab meeskond funktsioneerimast kui täiskasvanute professionaalne kogum. Inimesed hakkavad käituma rollide, mitte vastutuse põhiselt.”
❌ Töö ei pea ja ei tohiks olla pere.
✅ Töö peab olema turvaline, selge ja tähendusrikas koht, kus igal inimesel on oma vastutus ja roll.
