Andmed ja analüüs ehk mõistusega võtmine on vajalikud, aga tihti on organisatsioonides näha lõputut andmete kaevamist-küsitlemist-uurimist. Iga koosolek lõpeb uute andmete analüüsimise ülesandega. Otsuste tegemisel jäädakse kinni mõistuse tasandile ja see takistab tulemuslikkust.
Mõistmise vajadus tundub süütuna.
Sageli on aga selle taga sügavam lugu – endale turvatunde loomise vajadus läbi selle, et asjad on mõistuse kontrolli all.
Mõistmisvajadus on väga tugevalt seotud kontrolliga, mis peaks justkui andma turvatunde. Aga teame, et kontroll on usalduse vastand. Turvatunnet annab aga justnimelt usaldus.
Ehk pideva mõistmise ja üleanalüüsiga me tegelikkuses murendame hoopis usaldust. Nagu Lencioni on kirjeldanud, siis USALDUS on kõige olulisem ja laiem alus eriarvamuste mitmekesisusele, vastutuse võtmisele, pühendumisele, tulemuslikkusele.
Usaldus tähendab ka seda, et ma ei nõua kõige lahti rääkimist ja mõistmist. Rääkimine ja mõistmine on piiratud vorm eneseväljendusest. Mõned näited sellest kuidas liigne mõistmise taotlus usaldust lõhub:
1. Muudatuste läbiviimisel
Kui juht ootab, et kõik “saaks aru” enne teele asumist, jääb meeskond kinni. Muutused sünnivad pigem siis, kui on usaldus astuda tundmatusse koos ilma täieliku arusaamiseta. Kui me läheme koos kaks samal tasandil inimest avastama ja avastuste pealt looma uut. Üheskoos. Mõistmise vajadus sel hetkel tekitab juhi ja meeskonnaliikme vahel rollidünaamika, kus üks on suurem/olulisem/teadjam ja teine on selle teadmise tarbija. Juht ei ole aga sinu lapsevanem ja sina ei ole laps. Selle dünaamika segamini ajamine tööl on paraku aga ülimalt sage probleem.
2. Juht, kes tahab iga otsuse taga olevat mõtet lõpuni teada.
Sel juhul hakkavad inimesed vastuseid ilustama ja konstrueerima, et juht rahuneks. Tegelik info hakkab kaduma ja usaldus väheneb. Töötajad hakkavad juhti kartma. Ja kui tekib hirm, pole vaja palju edasi mõelda, et mis on selle tagajärjed – hirmule on üles ehitatud väga paljuski meid ümbritsev maailm, tulemusi saame iga päev tunnistada. Kui iga samm vajab seletust, tunnevad inimesed end pideva hindamise all. See ei loo partnerlust, vaid kontrollimehhanismi ja taaskord hirmu.
Ja selle kõige peale võiks ju küsida: “Aga kui me ei mõista, siis me ju ei tea, mis on õige tee?”
Just. Me ei teagi. Sest me niikuinii ei tea tulevikku. Mõistmine loob vaid võltsillusiooni ja pettumuse. On asju, mis on olululiselt suuremad inimliku mõistmise tasandist.
On oluline erinevus – õige tee ei sünni alati täiuslikust mõistmisest. Sageli sünnib see edasi liikudes, katsetades ja kohanedes. Ning kui me tahame olla teerajajad, siis tulebki teed alles teekonnal ehitada ja luua.
Tee selgineb samm-sammult, mitte enne esimest sammu. Usaldus tähendabki valmisolekut teha see samm, kui kogu kaart pole veel ees.
Kuid võib-olla ongi meie probleem selles, et me ei taha tegelikult teed rajada ja tahame käia varemtallatud rada?
