“Olen õnnelik ja tänulik, et saan anda inimestele võimaluse heita valgust nende tõelisse sügavusse.”
See on lause, mille olen sõnastanud kui oma MIKS-i. Lause mis mind inspireerib. See ühendab minu töö inimese sügavusse mineva juhtide koolitajana ja tulevase terapeudina.
Jah, minevikus ei tasu lõputult kaevata ja seal muudkui taskulambiga niisama ringi tuiata, sest vastasel juhul samastame me end oma minevikuga, taasloome end sama mustrit aina uuesti ja uuesti. “Olengi selline!” saab taas kinnitust. Või leiame sealt asju, millega me pole tegelikult valmis tegutsema või ei oska tegutseda ja abi ka ei julge paluda.
Aga olen veendunud, et kui me ei heida valgust sinna täitsa sügavale, siis me ei ole teadlikud sellest, mis meie mustreid tekitavad ja miks satume erinevatesse suhetesse või situatsioonidesse, mis meid lõhuvad/ärritavad. Kui ei tea, siis ei saa ka teha valikut. Toimuvad lihtsalt automaatvalikud ja korduvad mõtted päevast päeva. Minevikuga tuleb tegeleda selleks, et saaks olla olevikus ja minevik ei mõjutaks sind liigselt.
Kui ei ole teadlikkust, ei saa tekkida tahet muuta, ei saa hakata looma teadmisi ja võimekusi püsivalt sellest välja tulla. Huvitaval kombel ka kõik muudatuse juhtimise teooriad väidavad laias laastus sama, aga iseenda puhul me ei taha neid kasutada.
Tulevase regressiooniterapeudina köidab mind ikka aeg-ajalt küsimus, et kas tegeleda minevikuga või vaadata ettepoole. Olen siiski veendunud, et minevikuga kohtumise kaudu on võimalik leida vabadus olevikus ja tulevikuks. Loomulikult on õige E.Tolle mõte, et ainus, mis meil on, on praegune hetk. Aga see on paljude jaoks üks ilus mõte, aga teoreetiline ja liiga esoteeriline. Enamik (ka vaimseid inimesi) ei suuda sellest raamatust end läbi närida. See on omaette sümptom sellest, et miskit on sügavustes siiski lahendamata ja me ei suuda seda mõtet päriselt sõnade taga mõista. Võime seda mantrat küll korrata, aga sisimas ei pruugi sellest üldse mittesõnalisel tasemel aru saada. Tõeline arusaamine on asjadest siis kui sa ei oska seda sõnastada, aga tunned, et saad aru. Indiianlasedki hindasid sügavat vaikust rohkem kui rääkimist, sest siis oli tõeline teadmine, mitte minu tõe ja teadmise teistele andmine (peale surumine?).
Mõtlemise ja rääkimisega ei lahenda enamasti sügavaid teemasid. Tunda on vaja. Minna tunnete tasemel tagasi sellesse hetke, kus blokeering tekkis, enamasti tekkis see siis kui sul ei olnud tänast rääkimise loogikat ja seega ei toimi ka asjadest rääkimine, sest probleem asub hoopis sügavamas kihis, kui mõtlemine seda välja tuua laseb. Õnneks on selleks omad muutunud teadvuse seisundi viisid, kuidas sinna tagasi minna. Meelemürkideta.
Kui Sa avastad end uuesti ja uuesti mingites mustrites või miski sees kripeldab ja hoolimata sellest, et elu tundub nagu pealtnäha kõik korras olevat, siis miski ikkagi kripeldab. Ei tea, mis ikkagi tegema peaks oma elus. Mingid inimesed trigerdavad (ärritavad) sind. Aga need ärritused tulevadki sellest, et minevikus on lahtiharutamata või teadvustamata energiatombud.
Nii kui keegi seda kogemata puudutab, hakkad kaitsma ennast. Oled ju nii palju vaeva näinud, et see kinni katta ja nüüd keegi raibe saab ikkagi sellest läigitud koorest läbi. Ärritab kui pean jääma tegevuseta koju, ei saa isegi meelelahutust kogeda (meelelahutus=meele lahutus iseendast!), sest siis pean ju päriselt tekitama selle vaikuse ja ruumi iseendaga olemise jaoks (ühendada end oma meele ja vaimuga) ja kes teab, mis hirmus sogane muda sealt seest hakkab välja tulema. Nii saame endale hirmust ja kurbusest kujunenud viha tõttu koduvägivalla, alkoholismi, (töö)narkomaania ja üleüldise ühiskondliku viha linnaväljakutel või kommentaariumites.
On inimlik teha kõik selleks, et iseenda eest põgeneda, see on räigelt valus, mis sealt vastu võib vaadata. Parim kaitse on rünnak, ideaalne kaitse ennetav rünnak. Eriti kui on hirm abi otsida sõbralt või tasustatud sõbralt (terapeudid, coachid-mentorid) ja loodame, et meditatsioon või mõni “valgustatud vaimne valgusolend inimese kehas” on see, mis päästab. Paneme end sõltuma taas teisest. Näen seda viimasel ajal nii palju, et kuna inimesed on olnud sunnitud tavapäratult palju olema iseendaga, siis hakkab välja kooruma igasugu muda ja klammerdutakse nende külge, kes end valgustatuks nimetavad. Jälle hea võimalus ruttu ära põgeneda ja teha nii nagu nemad ütlevad või käsivad sul elada. Huhh, ei pea ise vastutama. Tema ütles, et nii on õige.
Ma ei taha tõesti avada diskussiooni või ust sellest vaktsineerimise teemast. See on täiesti teisejärguline ja väga pinnapealne osa tegelikust probleemist, kuhu me oma ühiskonnad viimaste aastasadadega üheskoos lükanud oleme, seda endiselt korporatsioonireligiooniga võimendades. On täiesti loogiline ja arusaadav, et ei saa olla kollektiivset liitu ühise eesmärgi nimel kui inimene ei ole iseendaga kontaktis, ei usalda iseennast ja ei ole teinud oma minevikuga rahu.
Kui endaga on palju tegemist (kaitsekihtide loomine sealhulgas), siis ei saagi olla ühist sihti. Näen seda töös erinevate meeskondadega. Jääbki vaidlus, et ühel on õigus või teisel on õigus. Õiguse taga ajamine ei too kunagi kollektiivsust ja mulle selles osas meeldib meie valitsuskommunikatsioon, et pole mõtet vaktsiinivastaseid ümber rääkida. Sest probleem pole üldse selles kas süstida või mitte. Probleem on konkurentsiühiskonnas, kus käib võimuvõitlus teemal, et kes jääb peale. Konkurentsi tunneme siis kui keegi teeb meist pidagi paremini, aga ta peabki paremi tegema kui see on tema loomupärane tugevus. Sina ei pea seda kopeerima, sina pead üles leidma enda loomupärase geeniuse.
Perearstid ei jõua ka ümber rääkida süstimise mittepooldajaid ja ei tohikski kui nad ei ole valmis tegelema tagajärgedega. Vaimsete tagajärgedega. On vähe selliseid perearste, kes minul oli aastaid tagasi, kui läksin tema juurde, et neuroloogi saatekirja saada, kuna vasak külg tõmbus öösiti krampi, ja ta mulle toda saatekirja ei andnud. Küsis hoopis, et kuidas mul emaga läbisaamised on? Mis see siia puutub, anna saatekiri, mul on kiire!
Ema oli kuu tagasi surnud. Rääkisime hoopis sellest ja ennäe tuleb välja, et 90% haigustest ongi psühhosomaatilised. Ei olnud vaja ravimit, oli vaja rääkida leinast, mis oli kehasse kinni jäänud ja krampi tõmbas. Tänu temale sai alguse minu tee teraapiaõpingute ja eelkõige muidugi enesega töö suunas. Aga loomulikult ei saa inimest aidata kui ta pole ise abi palunud. Sellest teen millalgi eraldi postituse, kuidas aitaja vari võib hoopis aitajale ja aidatavale rohkem liiga teha. Luua uue sõltuvusprobleemi ohver-päästja-kontrollija võimumängus.
Igasugune muutus on oleviku ja ka mineviku küsitavaks muutmine ja siis selle surmamine. Paradoks ongi selles, et me ei saa elada elu olevikus kui me oleme mineviku külge aheldatud. Ja see aheldamine ei ole teps mitte tänane arvamus, et leinan oma saamata jäänud lapsepõlve või haigetsaamisi minevikus. Enamikel juhtudel on see ahel täiesti arusaamatu, teadvustamata ja sa ei saa aru, et see blokeering seal kuskil on. Lihtsalt tunned, et asjad pole elus päris 100% nii nagu nad peaksid. Miskit on nagu puudu. Keegi kontrollib sind jne.
Kontrollibki. Su enda lahti laskmata minevikuhaav kontrollib sind niimoodi, et sa isegi ei saa aru. Ei ole Kaja Kallas, Irja Lutsar või Tanel Kiik! Sina ise oled. Need inimesed on lihtsalt toredad peeglid. Kui ärritavad, siis jumal tänatud, saad lähemale iseendale. Kui nad ei ärrita, palju õnne, sa ei ole oma teadvustamata minevikuenergiatombus kinni. Vähemalt mitte sellest, mida nemad sinus võiksid käivitada (nervous laugh).
Olevikule (ja tulevikule) ei saa orienteeruda enne kui energia on minevikus kinni. Selle heaks sümtpomiks on ka töönarkomaania või muud asendustegevused (kõikvõimalikud meelemürgid näiteks), et end vajalikuna tunda. Oleme töökoormuse, alko, suhkru, suitsu ohvrid ja ohvrina saame end jälle vajalikuna tunda ja nõuda endaga arvestamist. Keegi tuleb päästma või kontrollima mind. Jälle oleme tähelepanu saanud.
Aga võib-olla on täitsa hea mõte iseendaga kõigepealt arvestada. Selle osaga, millega sa seni pole arvestnud. Oma sisemise lapsega, kes ei ole saanud piisavalt hoolt ja tähelepanu, mida tema tol hetkel vajas. Nüüd oled ise suur inimene ja saad talle seda pakkuda, mis lapsepõlves puudu jäi.
Kui sul on tunne (nagu minul ka tihti on), et kuidagi halb on olla kui ma mitte midagi ei tee, siis on su energia kuskil minevikus kinni. Oleme haigestunud elu sooritamise haigusesse, üritame elu kontrollida (sümptom: ärritume kui keegi teine meid kontrollib) ja nagu ütleb Tommy Hellsten – haigestume iseneenese vägevustõppe. Tõppe, kus arvame, et oleme täiuslikud, paneme kenast selle rõõmu-maski ette ja ei lepi sellega, et oleme nõrkustega ja vajame teiste tuge ja kollektiivseid suhteid. Vägevustõbi on iseenda nõrkuste eitamise haigus. Eneseusaldamatus. Kui sõnad ja teod ei lähe kokku, pole ju inimene usaldusväärne.
Tervenemine käib paraku 2 sammu edasi, 1 tagasi tempos. Ikka koos lootusetuse ja miks-ma-juba-korda-ei-saa küsimuste heitluses. Pole võimalik saada ingliks kui pole surnud. Selleks on vaja teisi inimesi, peegleid, kes meil aitavad areneda ja vanad minad surra lasta. Meil on õigus ümbritseda end inimestega, kes aitavad meil vaimselt kasvada ja loobuda suhtlemistest, mis seda ei tee.
Eneseusaldus saab tulla siis kui olen väga teadlik sellest, kes ma olen. Aga me kõik oleme omaenda ajalugu. Ja seda eitades ja ainult olevikku ning tulevikku vaadates võib olla energia vales kohas endiselt kinni. Ei pea lõputult kaevama seal minevikus kui pole küsimust ja probleemi, mida lahendada. Päriselt ei ole, mitte lihtsalt arvame, et ei ole, kuna meil on see rõõmumask juba näkku kinni kasvanud. Aga kui tunned, et asjad ikkagi ei ole päris nagu õiged, aga nagu samas vist on ka ja no ei tea, võib-olla ikkagi ei ole, siis miski energia on ju kuskil kinni. Kui ta ei oleks kinni, siis neid küsimusi poleks.
