Meis kõigis on olemas meie loomalik ehk ürgne osa, mille allasurumine on ohtlik, sest ta on justkui laava, mis on Maa tuumas alati olemas, kuid tuleb välja seal, kus me seda ei taha, tehes haiget endale ja teistele. Ootamatud raevuhood või vihastamised asjade peale, mis kõrvaltvaatajale on arusaamatud (nt liiklusraev).
Rännakus nägin sel nädalal enda lõvi. Lõvi, kes sõi maasikaid ja kellele oli kogu elu ette ära korraldatud. Isegi jänesed ootasid rivis, et olla kuulekalt ja korralikult valmis talle suhu jooksma.
See on mind kujundanud taustalugu lapsepõlvest, kus tuli olla kuulekas ja tubli laps. Aga kunagi pole hilja hakata seadma oma piire, ennast väljendama ja enda vajaduste eest seisma. Otse ja ausalt. Austades enda piire ja pidades lugu teiste jah-idest ja ei-dest. Ühiskonnas oleme koos ja austus ning teiste eneseteostusele kaasa aitamine on ülim siht. Oleme kõik haavatavad oma valus, oma hirmudega, ebaõnnestumistega, ihaldades olla õnnelikud, leida elule mõte, tunda tõelist ja sügavat armastust ja ühendust.
Euroopa regressiooniteraapia guru Hans TenDam on öelnud: “Kui inimene integreerib oma loomaliku osa, siis on ta inimesena palju võimekam ja väekam. Integreeritakse vastandid: eneseteadlik ja enesest mitteteadlik, intellekt ja instinkt. Aktsept, respekt ja usaldus – neile kolmele on vaja instinktiivset tunnetuslikku alust.”
“Kui seda integratsiooni pole, siis enamasti on inimesel probleeme autoriteetidega. Ja seda kahes suunas, ta on kas üleliia kuulekas ja/või siis protesteerib ja trotsib, tihti ilmaaegu.”
Marina Paula Eberth
Milline on sinu loom, keda sa puuris hoiad ja teisi selle puurishoidmise eest süüdistad? Valitsust, ülemust, elukaaslast, kaasliiklejat, naabrit? Kirjutasin sellest ka käesoleva nädalavahetuse Õhtulehe arvamusloos.
