Äris tekivad hetked, kus keegi rikub kokkulepet, murrab usaldust või teeb selgelt valesti. Näen sageli, kuidas seejärel tekib sisemine otsus:
„Mulle peab jääma õigus.“
Sellest hetkest alates ei juhita enam olukorda, vaid olukord asub juhtima inimest ennast ja asi läheb õiguse taga ajamise käigus käest. Elu läheb käest.
Algavad vaidlused, juristid, koosolekud, kuud ja aastad. Kaob aeg, raha, energia ja närvisüsteemi rahu.
Väliselt nimetame seda õigluse eest seismiseks. Sisemiselt on see tihti vajadus taastada väärikus. Vajadus, et keegi ütleks: „Sa ei olnud rumal. Sa ei olnud nõrk.“
See vajadus ei sünni enamasti tänases olukorras. See tuleb palju varasemast ajast inimese elus. Ajast, kus õiglust ei olnud, piire ei hoitud ja pidi ise enda eest seisma. Mentor- või teraapiakohtumistel näen seda tihti, et juured on hoopis sügavamal (eks ikka seal, kust me pärit oleme – lapsepõlves). Üldiselt nende inimeste puhul elus korduvad õiguse taga ajamise olukorrad uuesti.
Äris vallandub see õiguse taga ajamine eriti kiiresti, sest äri puudutab raha kaudu staatust, identiteeti, eneseväärtust.
Oma raamatus kirjeldan Karpmani draamakolmnurka kui alateadlikku mustrit,
mis aktiveerub just siis, kui kaalul on maine, võim ja raha. See on automaatprogramm, kus elab suur osa inimestest – valida automaatselt roll, mis on kas päästja ja kõigi aitaja; ohver ehk kannataja või agressor/kontrollija.
Ohver-agressor-päästja dünaamikas võisteldakse selle üle, et kes on süüdi, kes peaks tundma häbi ja kellel on õigus. Ehk sisuliselt vaieldakse õigluse üle elu raiskamise ja mitteelamise hinnaga.
Kui häbi aktiveerub, muutub õiglus relvaks ja rahu hakkab tunduma allaandmisena. Aga siin tehakse sageli oluline viga. Rahu ei ole vastand õigusele. Rahu on vastand draamale, mis kulutab eluenergiat.
Olen näinud, kuidas vaidluse hind ületab algse kahju, kuidas organisatsioon jääb aastateks minevikku kinni ja fookus liigub kasvult enesetõestamisele. Ohh need keskastmejuhtide ego-koosolekud, milles olen ise juhina osalenud ja mida konsultandina kõrvalt olen näinud. Need ei ole muidugi pahatahtlikud, sest neis on aktiveerunud vanad lood ja traumad. Eriti neil, kes “minevikuga tegeleda pole mõtet” mõttelaadis elavad.
Oluline küsimus ei ole: “Kas mul on õigus?”
Oluline küsimus on: “Mis hinnaga seda õigust saavutan?”
Kas see hind loob rahu ja selguse või pikendab vana mustrit kuniks mu elus juhtub taas mõni säärane olukord ja kus saan jälle oma elu kulutada vaidlemisele ning ohver-agressor-päästja dünaamikale.
Mõnikord on muidugi piiride kehtestamine vajalik (sh kohtus). Aga küps juht suudab eristada, kas ta kaitseb süsteemi või “lahendab” minevikust pärit haava.
Rahu valimine ei tähenda kaotust. Rahu tähendab, et sa ei seo tulevikku sellega, kas keegi teine tunnistab, et sul oli õigus.
Ja vahel on see kõige tugevam juhtimisotsus, mida teha saab – valida rahu, et luua uut tuleviku selle asemel, et võidelda minevikuga või tulevikuillussioonidega.
