Kas mul on hästi kui ei ole hästi?
Kui paistame tõsised, kurvad või muul moel liimist lahti, siis ikka aeg-ajalt küsitakse “Kas kõik on hästi?”. Seda on ju alati südantsoojendav tunda, et hoolimata sellest, et vahel tunned end üksi (see on okei tunne!), siis tegelikult on inimesi, kes on olemas. Kas enda olemasolust märku andes või siis igaks juhuks eemaldudes – andes sulle ruumi või siis põhjusel, et hakkas ebamugav.
Kuna autentsus on mu jaoks väga oluline väärtus, siis jagan siin blogis ka enesearengulisi teemasid. Vahet ei ole, mis see põhjus on, sest eri põhjused käivitavad inimestel eri asju ja sinu jaoks ei pruugi olla seesama asi väljakutse, mis on minu jaoks ja vastupidi. Meil kõigil on neid mitte hästi päevi või minuteid, mõnel inimesel on neid aastaid.
Inimesed näitavad end üldiselt heast ehk rõõmsast küljest ja need inimesed, kes mind väga sügavalt teavad, teavad ka seda, et ma oskan alati öelda, et kõik on hästi isegi siis, kui tegelikult ei ole. Me kõik oskame end rõõmu maski taha ära peita, sest nii on sotsiaalselt oodatud ja aktsepteeritud.
Inimesed tahavad koos olla rõõmsate inimestega ja tunnevad end turvaliselt kui teistel on hästi. Seetõttu tahame ka ise olla rõõmsad, et teised tahaksid meiega koos olla ja saaksime oma baasvajaduste rahuldust – olla armastatud, märgatud ja kuuluda. Rõõmu võltskihiga omamoodi manipuleerime teisi oma vajadusi rahuldama neid enda poole meelitades.
Kuid selle tulemusena juhtub vaid see, et me saame teravamalt aru, et tegu oli vaid õpitud võltsmaskiga rõõmust. Sest me ise ei ole oma vajadusi rahuldanud.Inimesel on kõiki emotsioone, mõtteid. See on täiesti normaalne ja täiesti tavapärane hoolimata sellest, et meile õpetatakse lapsest saati negatiivseid mõtteid mitte mõtlema (rääkimata väljaütlemisest) ja lahterdatakse tunded headeks ja halbadeks (nt, et tüdrukud ei ole vihased ja poisid ei nuta). Me kõik mõtleme halbu mõtteid ja mõtleme häid mõtteid. Me kõik tunneme kõiki emotsioone.
On pigem ebanormaalne kui me mingit tunnet ei tunne. Õigemini, me arvame, et ei tunne, sest me surume teda nii sügavale enda sisse ja see viibki lõpuks elus heitlusteni, kus pealtnäha on korralduslikult elus ju kõik olemas, aga sisimas ei ole tunne mitte kuidagi suurepärane. Miski kripeldab, aga ei tea, mis. Selgub, et õnn ei peitugi selles, mida arvasime, et ta peitub.
Mõnikord ütleme lausa, et ma pole kunagi vihane, kurb, hirmunud. See on esimene märk sellest, et tegelikult ei ole hästi. Meid hirmutavad inimesed, kes on vihased, kurvad – sest see paneb meid alateadlikult endalt küsima, et kuidas mul endal on? Aga kuna me ei luba endale emotsioone, siis nad ei saa tulla ka ütlema, et mida me päriselt vajame ja kuidas on. See ongi see iseenda tundma õppimise teekond, mida nii paljud väldivad.
Minu meelest ongi väga hästi kui me lubame endal kõikidel emotsioonidel ja mõtetel tulla, olla ja minna ja neid teistega jagada, et saada uus perspektiiv. Kes suudavad seda taluda, on su kõrval, kes mitte, on kuskil mujal. See eristab tingimusteTA armastust ja tingimusteGA armastust, mida pakume teisele vaid siis kui see on pakkujale ajaliselt või emotsionaalselt mugav, sobiv, turvaline. Kui me ei luba endas asjadel tulla, muutume masinaks, kes teeskleb tundeid, kuna sotsiaalselt on aktsepteeritud olla alati rõõmus. Eriti sotsiaalmeedias, kus inimesed on rõõmsad, reisid on ilusad, koerad on vahvad, lilled ilusad, lapsed tublid, armastav kaaslane kallistab, 20 kilo kaotatud, trennis oli äge, päike paistab, kokteilid sõpradega on maitsvad ja lõuna oli eriti hästi serveeritud, auto ilus jne. Ongi ilus. Ma ei taha kuidagi nende osa vähendada. See ongi elu osa ja nautimine on elusam elu.
Aga see ei tee tihti vaataja olemist heaks kui puuduvad teised perspektiivid, mis on ka loomulik elu osa. Me hakkame end võrdlema ja me olema seetõttu vähemväärtuslikud enda jaoks. Eriti siis kui me olema osa endast varju surunud. Sest kuidas teistel on kõik alati hästi, aga minul on need “halvad” mõtted ja emotsioonid, miks teistel ei ole? Miks neil on kogu aeg hästi? Ja nii algab nende tunnete varju surumine ja ring läheb edasi. Kõikide nende ilusate piltide ja storyde taga on aga alati needsamad inimesed, kellel ka on päevi, kus ei ole hästi. Kus nad on kurvad, vihased, hirmul. Aga seda me ei näita. See kõik on varjul. See ongi hästi kui ei ole hästi ja julgen seda jagada.
Tunded on meie sees kihtidena ja kuigi see on nagu ookean, kust ei ole võimalik selgelt välja lõigata üht või teist, aga mingi hägune üleminek nende kihtide vahel siiski on. Esimene kiht on see sotsiaalselt äraõpitud rõõmu kiht. Kuid tegelik rahu, rõõm, andestuse ja armastuse kiht on alles mitu (5-6) kihti allpool, milleni jõudmiseks tuleb järgmised kihid läbi käia, neid aktsepteerida enda ja teiste puhul. Teraapias öeldakse, et tegelik rõõm ja armastus on alles 6 kihti allpool. Seepärast ütlen ka alati, et armastust ei leita, vaid luuakse. Enesearmastus või armastus teise inimese, olendi vastu.
On vaja läbi minna vihast, kurbusest. Mõnikord tuleb enne kurbus, siis viha. Mõnikord vastupidi. Seejärel jõuame järgmise kihini: häbi ja süü. Ning see pole veel kõik. Siis tuleb sügava hirmude kiht. Ja alles peale hirmu kihi taha vaatamist või sellest läbikukkumist jõuame rahu ja pärisrõõmuni. Elu liigub aga spiraali mööda ja erinevates teemades võid olla erinevates kohtades ja mida rohkem endaga tegeled, seda rohkem hakkab üles tulema väga vanu ja seni teadvustamata sopakihte, mille olemasolust sa ei teadnud, aga mis vajavad ka puhastamist, et puhas vesi saaks tulla.
Aga kuna need viha, kurbus, süü, häbi, hirm on meile õpetatud olevat negatiivsed, siis on väga suur tõenäosus, et anname poolel teel alla või surume teised inimesed alla andma ja uuesti pinnapealse rõõmu kihti tagasi tulema. Aga see püsib vaid ajutiselt. Meie kultuuriruumis ei luba naised endale olla vihased ja mehed kurvad. Ja kuna me ei luba endal juba tolle suhteliselt pinnalähedase kihi tundeid tunda, siis pole ka liiga suurt võimalust järgmiste kihtideni jõuda, et lõpuks selle tegeliku rahu ja rõõmuni jõuda.
Viha kihti kinni jäämine on meile kõigile väga hästi igapäevases ühiskonnaelus nähtav. Ning need hullikesed ja huuga-buuga inimesed, kes on selle teekonna päriselt julgenud läbi käia, ajavad meid närvi. Kadedaks. Jookseme kohe abistama inimesi, püüdes kurbasid inimesi lohutada: “Ära nuta!”, “Kõik on hästi!”, tegema teda rõõmsaks jälle. Aga miks? Sest me ei taha ise neid emotsioone enda sees kogeda. Teise emotsioon teeb meid ärevaks. Me märkame teises vaid seda, mis meis endas on alla surutud. Peeglist näeme vaid siis kui me olema peegli ees.
Ühel teetseremoonial käies oli seltskonnas üks inimene, kes lakkamatult 2h nuttis. Jälgisin vilksamisi tema kõrval olevaid inimesi aeg-ajalt ning nende kimbatust ja kiusatust käsi õlale panna ja küsida, et kas kõik on hästi. Õppiva terapeudina tean kui oluline on lasta inimesel (ja iseendal) oma tunded läbi elada. Aga tavaelus me tahame minna teisi suunama sellest tundest kaugenema, et ta tuleks uuesti võltsrõõmu kihti tagasi. Ei pea. Las ta olla, las ta tegeleb sellega ise, sest vaid tema teab, mis vajadus tal on rahuldamata ja mida see emotsioon ütlema tuli. Igasugune teiste inimeste lahendustele suunamine on mõttetu üritus kui inimene ise ei taha (veel) lahendust. Ta pole veel piisavalt tundel lasknud olla ja kihte käinud, et vajadus saaks esile tulla.
Kõik emotsioonid on meie sees olemas, lihtsalt osad on alla surutud ja varjus. Need tulevad andma infot, et su vajadused ei ole rahuldatud ja siis saad teha otsuse, et kuidas valid sina käituda inimestega, olukordadega. Inimesed ja olukorrad lihtsalt ON. Sul on alati valik. Alati. Kui ei saa muuta olukorda, saad suhtumist muuta. Jah, ma nutan mõnikord, jah ma olen vihane, häbi on ka, aga ka rahulik, rõõmus ja lustlik on olla. Kõike on. Mõnikord sama päeva sees.
See on täiesti normaalne. Eri inimesed ja situatsioonid tekitavad emotsioone. Ebanormaalne on olla normaalne ehk pidevalt rõõmus. Inimene ei ole perfektne. Ja selle aktsepteerimine on elu üks raskemaid ülesandeid, et perfektsust ei ole olemas. Mõnikord on vaja inimestel, et keegi küsiks, kas kõik on hästi ja siis oleks ka päriselt olemas. Pole mõtet külvata seemet kui sa ei ole valmis pärast kastma ja taime eest hoolitsema. Kuulamine võimaldab rääkimist. Läbi selle me kuuleme ennast ja eristame ära välise ja sisemise maailma. Rääkimiseks on vaja kuulajat. Olgu siis kuulajaks paberileht ja rääkijaks pliiats või rääkimine-kuulamine verbaalselt teise inimesega, kes kuulab ja ei paku lahendusi.
Pilt on pärit lehelt tarkvanem.ee
