Olen töös inimestega tegelenud mitmetel aatelistel põhjusel. Kuid ühel hetkel taipasin, et kuskil sügaval on veel üks põhjus: vajadus olla märgatud, saada tähelepanu. Kui see kohale jõudis, käis piinlikkustunde sähvatus.
See pani endalt küsima, et kui palju on minu aitamise elukutses vajadust aidata iseennast? Kusjuures aitamise elukutseks pean ka juhi elukutset. On ju ta ülesannegi aidata omanikku, klienti ja töötajat nende vajaduste rahuldamisel.
Aitajad satuvad aitajateks sageli läbi mingi trauma. Ühtki traumat ei saa lõpuni “tervendada”, küll aga saab õppida selle tagajärgedega elama ja selle mõjujõudu kasutama. Saab pöörata trauma takistav aspekt jõustavaks.
Ükskõik kui armastavad on ema, kogeb laps hetki, kus ta ei saa piisavalt emaarmastust. Ja just tähelepanu – ema säravaid silmi. Beebi ellujäämine sõltub tähelepanust.
Minu ema oli mitu kuud ära haiglas, kui olin 6-kuune. Ma ei saanud ema tähelepanu/armastust. Beebile on tähelepanu puudus tugev trauma. Esimestel elukuudel ei erista beebi end oma emast. Kui ema pole, pole justkui ka last ennast. See kogemus salvestub sügavale ja kujundab meie endasse suhtumist, ellusuhtumist, suhteid laiemalt.
Lisaks veel nõukogude aja komme laps sünnihetkel eraldada, on meie generatsiooni üks armastuse traumasid. Ma ei saa neid seiku oma elust kustutada, aga saan vähendada negatiivset mõju ja võimendada positiivset jõudu trauma taga.
Täna on mul teada, et minu beebiea traumad on üks paljudest nähtamatutest jõuallikatest, mis paneb mind oma tööd tegema. Läbi töö saan toetada teisi, et nad oleksid kuuldud, nähtud ja nad leiaksid seda, mida vajavad. Pakkudes seda, mida tol hetkel ise vajasin. Olen muutnud trauma takistava mõju hoopis jõustavaks.
Jah – osa motivatsioonist on minu enda tähelepanuvajadus.
Siit küsimus: kui osa minu motivatsioonist ei tule mitte kliendist, vaid minu enda loost, kas on eetiline ja aus oma tööd aitaja ja koolitajana üldse teha?
On küll! On, sest ma tean ja julgen seda välja öelda.
Ilma eelkirjaldetuta ei teeks ma ilmselt oma tööd selliselt. Ja ilma selle tööta ei kohtaks ma neid inimesi, keda mul on au nende teel aidata ja kes on vajanud just minuga kohtumist. Eks meil kõigil ole omad lood, mille käigus just meie peame kokku saama.
Oluline on teadlikkus. Kui ma eristan, millal tegutsen kliendi pärast ja millal on mängus minu enda rahuldamata vajadus, on kliendid turvalises kohas. Sest ainult siis on võimalik hoida neid lahus, kui ma olen teadlik.
Oht tekib siis, kui aitaja ei teadvusta oma peidetud motiive ja ajab enda aitamise segi toetatava vajadustega. See on ohtlik nii toetajale (läbipõlemine) kui toetatavale (pettumus).
See postitus sai tõesti isiklik. Kirjutasin selle, et iga “toetaja” – mentor, terapeut, coach, koolitaja, HR töötaja või juht – teadvustaks: kui palju minu aitamise taga on tegelikult soov aidata iseennast ja kas suudan eristada enda ja aidatava vajadusi.
