Ma võin ju uhkelt seista ja väita, et ma saan üksi hakkama. Kuid kui on keeruline, siis vajame me kõik tuge või vähemalt tunnet, et meil on kuskil tugi. Tänasel sõja avapäeva hommikul uudiseid lugedes tundsin üle pika aja karjuvat üksildustunnet, mis oli segadus iseenda üksildustundest ja kaastundest nende inimeste üksildustunde osas, keda üksindus on pannud teisi inimesi vihkama. Verbaalselt, füüsiliselt, surmani välja. Olgu see sõjakonfliktis või meie igapäevases sisepoliitilises elus riigi, organsiatsioonide, perekondade tasemel.
On uskumatu, et üks inimene saab muuta miljonite inimeste heaolu hirmukeskseks, kuid see tähendab ka seda, et ühel indiviidil on võimekust muuta miljonite inimeste heaolu ilusaks – armastuskeskseks. Aga vaid siis kui inimene pole ise katki. Katkised inimesed tunnevad end tihti paremini kui teevad ka teised katki. Sest endaga töö paistab liiga valus ja kergem on end paremini tundma panna kui tunnen, et kellelgi teisel on veel kehvem. Need inimesed vajavad kaastunnet, mitte viha.
Igaühe parem ja igaühe halvem on suhteline ja sõltub vaataja valu hulgast enda sees. Oskuses ja oskamatuses andestada. Me saame alati oma elus hakkama ja võime öelda, et “Ma ei vaja kedagi enda ümber!”, sest me sünnime üksi ja sureme üksi. Kuid me saame olla mina ise vaid teistega koos ja teisi inimesi enda ümber hoides ja teiste toel iseendaks saada. Sõjakonflikt on segu väga vastandlikest emotsioonidest– vabadus ja allutamine samal ajal. Mõlemad pooled näevad, et nad seisavad vabaduse eest, aga vabadust ei ole armastuseta ja armastust ei ole vabaduseta.
Seistes pelgalt iseenda eest, me tapame. Tapame teisi kas emotsionaalselt või füüsiliselt, aga eelkõige hävitame iseennast. Teistega koos saame aga luua midagi uut. Uus tekib vaid siis, kui kaks vastandit asuvad koos looma – vabaduses üksteise suhtes, aktsepteerides enda ja teiste piire.
Riikidevahelised suhted on peegeldus suhetest meie igapäevaelus. Ründame, sest meil endal on nii valus, et vaid teise valu paneb meid paremini tundma. Kui anname ja aktsepteerime vabadust, siis armastame. Kui armastame, siis anname vabadust. Armastusest teatavasti sünnib midagi uut. Ehk ilma vabaduseta ei sünni midagi, vaid ainult … sureb. Suhted, riigid, kooslused laiemas mõttes.
Kuid armastus ei teki niisama, see ei ole muinasjutufilmilik armumine ja kirg aegade lõpuni. Armastust ehitatakse ja sellesse tuleb panustada. Teadlikult, kaastundlikult, piire aktsepteerides ja uut luues. Probleemid inimeste vahel tekitavad kui me ei kuula üksteist ja me ei aktsepteeri üksteist sellisena nagu inimene hetkel on. Me räägime üksteisest, aga ei räägi üksteisega või ei mõista üksteist. Mida pikemalt see kestab, seda sügavamaks läheb valu ja kurjus kui selle kaitse tõstab pead.
Ükski inimene ei ole sündinud kurja tegema. Kui su elus on keegi, kellele sa saad toetuda kui sul on keeruline, siis hoia teda. Kaaslane, pere, juht, kasvõi koer. Sest kui sul teda (enam) ei ole, on keerulisel hetkel talumatult valus. Hoia teda, andes talle vabadust, et ta saaks seda anda sulle. Vaid siis suudame ennetada võitlusi kodus, tööl, riigis, riikide vahel.
Ilma vabaduseta ei ole armastust, ilma armastuseta ei ole vabadust. Siis saad seista uhkelt käed rinnal risti ja olla uhke enda üle, aga tunda rõõmu ka teiste olemisest ja olla tänulik nendele, kes on otsustanud sinuga koos sinu elus praegu olla, misiganes formaadis see suhe siis ka pole.
