Aeg-ajalt saan personalijuhtidelt sääraseid mõtteid, et koolitusruumis on inimesed avatud, koostööaltid, ehedad, siirad ja vahetud, isegi sügavalt hoolivad üksteise suhtes. Kuid kui koolitusruumist tavatöösse tagasi minnakse, koostöö kaob ning asendub omavahelise konkurentsiga, silostumise ning enda nurka põgenemisega.
Võtsime Reelikaga oma podcastis “Juhtimine juhtimiseta” teema lahata (episood #126) ning muu jutu sees selgines üks oluline mõte:
– 𝘬𝘰𝘰𝘭𝘪𝘵𝘶𝘴𝘳𝘶𝘶𝘮𝘪𝘴 𝘬𝘦𝘴𝘬𝘦𝘯𝘥𝘶𝘮𝘦 𝘦𝘯𝘥𝘢 𝘱𝘢𝘳𝘪𝘮𝘢𝘬𝘴 𝘷𝘦𝘳𝘴𝘪𝘰𝘰𝘯𝘪𝘬𝘴 𝘬𝘶𝘫𝘶𝘯𝘦𝘮𝘪𝘴𝘦𝘭𝘦 (vähemalt see on alati minu eesmärk koolitusi tehes, sest juhi olulisim tööriist on juht ise ja seega tuleb lihvida juhi enda läbisaamist iseendaga, mitte õppida teiste inimeste juhtimise tööriistu)
– 𝘵öö𝘬𝘦𝘴𝘬𝘬𝘰𝘯𝘯𝘢𝘴 ü𝘳𝘪𝘵𝘢𝘮𝘦 𝘵𝘪𝘩𝘵𝘪 𝘰𝘭𝘭𝘢 𝘱𝘢𝘳𝘪𝘮𝘢𝘥 𝘵𝘶𝘳𝘶𝘭, suurima turuosaga, x% paremad eelmisest kvartalist, parema kapitaliseerutusega kui konkurent, parema kasumlikkusega kui konkurent, parima x-ga, y-ga, z-ga.
Ehk keskendume võrdlusele. Selleks, et olla parem kellestki, peab olema keegi, kellega võrrelda, peab olema võrdlus. Peavad olema võitjad ja kaotajad. Peab olema võistlus. Evides “teistest parem” mõtlemist nt turukonkurentsi silmas pidades, loome me selle alateadlikult ka organisatsioonikultuuri ning tekib sisemine konkurents, silostumine, või(s)tluslikkus. Mõnikord soodustatame seda lausa majasiseste müügivõistluste jms tehnikatega, mis viib fookuse taas välisele võrdlusele, pingeridadele.
Niipea kui fookus läheb välisele, läheb automaatselt fookus võrdlemisele. Kui asi läheb võrdlemisele, loome automaatselt ebamugavuse, loome üleväärsuskompleksi või alaväärsuskompleksi, loome piiratud tulemuslikkuse, loome keskpärasuse kordamise, loome pinnase vaimse tervise häirete tekkimisele. Teistega võrdlemine viib ALATI kannatuseni väiksemal või suuremal kujul. Alati.
Niipea kui fookus läheb sisemisele, õpime haavatavust, haavatavus teeb meid tugevaks, läbi haavatavuse tekib empaatia ja koostöötahe, õpime küsima abi, õpime tegema koostööd, toetuma üksteisele, looma üheskoos uut väärtust, mida enne pole olnud, tõstame üksteist (sh äritulemust).
Koolitustel näen, et inimeste loomulik olek ei ole konkurents, vaid on koos tegemine, ehedus, siirus, ausus, mõistmine ja loomine. Selleks on vaja vaid luua vaimne ruum.
Ehk kõik sõltub keskkonnast, mida lood ehk sõnadest, mida kasutad. Seega kui sama inimene võib olla ühel päeval koolitusruumis väga ehe ja siiras ja järgmisel päeval on konkurentsinäljas, siis on vaja luua vaid kultuuri ja sõnakasutust organisatsioonis ja asjad muutuvad kiiresti.
“Tahan olla nr 1 ja teistest parem” versus “tahan olla parim mina ise ja vajan selleks teiste tuge” on väga erineva kvaliteediga ning loovad väga erinevat väärtust organisatsioonis ja laiemalt ühiskonnas.
