Ikka ja jälle tuleb juhtidega jutuks, et kas tõesti minevik (täpsemalt lapsepõlv) mõjutab juhtimist? Ehk jätaks minevikus kaevamine kõrvale?
Olen väga nõus, et ühel hetkel pole see enam vajalik! AGA…
… vahel on vaja läbi töötada mineviku teemad, et olevikus saaks lähtuda just hetkeolukorrast, mitte alateadvus ei lähtuks minevikus katmata vajadusest. Teadlikult võime otsustada asju, aga kui asi on läbi töötamata ehk minevik minus endiselt elab alateadlikult, juhib see alateadlik osa sind ise. Nii me lihtsalt paraku töötame. Juht võiks oma alateadlikku osa ise osata juhtida.
Siin mõned näited läbitöötamata lapsepõlve “traumadest”, mis võivad viia kahjulike käitumisteni tööl:
– Perfektsionism ja liigne kontrollivajadus võib viidata tunnustuse puudumiseni lapsena ning seetõttu võib tekkida juhil pidev vajadus tõestada oma väärtust. Näiteks tiimi survestada just seetõttu, et saada enda juhilt tunnustust (nt läbi karjääri, sõnade, raha), mitte et see oleks tiimile või kliendile esmajärjekorras hea.
– Konfliktide vältimine või ülemäärane läheduse otsimine töötajaga võib viia tagasi lapseeas kogetud emotsionaalse või füüsilise hüljatuseni, hirmuni üksinduse ees. Konfliktid on aga juhtimises ülivajalikud. Selge piiride seadmine läheduse vs professionaalsuse vahel on töökohal ülioluline. Nende ignoreerimine viib asjatute tööaega kulutavate probleemideni.
– Soov pidevalt kedagi üle trumbata või võimetus märgata teiste inimeste saavutusi võib viia lapsena kogetu juurde, kus teda pidevalt kellegagi võrreldi. Võrdlus võib meid edasi viia, aga võib ka fookuse viia iseendalt liigselt teistele, võib viia konkurendi madaldamiseni (sh majasiseste partnerite näol).
– Autoritaarne stiil või delegeerimise suutmatus võib viia selleni, kus lapsena kogeti kontrolli puudust oma elu üle (füüsiliselt, emotsionaalselt, intellektuaalselt või vaimselt/hingeliselt).
– Ebarealistlike standartite seadmine ja töötajatelt aina suurema panustamise ja lojaalsuse nõudmine võib viidata lapsele, keda armastati ainult siis kui ta täitis vanemate rangeid ootusi.
Nendes näitedes olevad käitumismustrid on ühtpidi ka selle inimese tugevuseks, aga need võivad muutuda ka enda ja teiste vaimset või füüsilist tervist koormavaks.
Palun ära võta neid näiteid kui otseseid diagnoose, sest põhjuseid võib olla muidki. Kuid ehk näitavad need kui oluline on juhil tegeleda enda sisemaailmas toimuvaga – haavatud osadega endas.
Kahjuliku mustri märkamine on esimene samm, seejärel saame teha teraapia toel nendega tööd, et tööl oleksid koos täiskasvanud omavahel, mitte ei kohtuks tähelepanuta jäänud sisemiselt haavatud lapsed, kelle ülesanne ei olegi teha tööd. Kuni vajadus (sh enda kui lapse) on rahuldamata, toimetame alateadlikult selle rahuldamise suunas.
