1997.aastal oli mu elus üks inimene, tänu kellele ma hakkasin elus üldse mõtlema, et täitsa okei on olla mina ise. Muidugi mõistan ma seda alles nüüd kümneid aastaid hiljem, et see üks oluline alguspunkt oli. Aga tänu sellele inimesele läksin ma õppima matemaatikat, tänu sellele inimesele ei hakanud ma koolist põhjuseta puuduma ja ei viinud ellu üht koledat mõtet, mis mu peas oli, aga õnneks olin liiga arg, et seda ellu viia.
Ega ma pole sellest väga palju ju rääkinud kellelegi, et asi tegelikult teismelise peas nii hull oli (tuli ju ikka tubli ja viieline olla, eeskujuks kõigile teistele, et saaks rohkem seda “Küll see Ivar on ikka tubli laps!” kuulda lasta, tundeid alla suruda). Aga paljudel on erinevaid raskeid perioode elus ja tol hetkel võib saada oluliseks kellegi lause, postitus, sõna või lihtsalt olemas olemine. Võib-olla see toetab ka kedagi teist eri eluetappidel. Kas siis toetab otseselt või siis ärritab niiväga, et tahaks selle inimese vaikima sundida, blokkida vms, kuna ta peegeldab midagi, mida ma ei taha näha. Reageerisin ise ka sarnastele haavatavust välja toovatele avalikele mõtteavaldustele vanasti sarnaselt: “Tahab tähelepanu? Kõiketeadja!”.
See on ka oluline teekonna osa, kui hakkad juba märkama seda, et miski närvi ajab teiste puhul. Ma jagan neid mõtteid avalikult seepärast, et täitsa okei on kui asjad lähevad elus pekki (muuseas, suurepärane teraapia on selleks iga nädal kuulata Täitsa Pekkis podcasti) ja me räägime nendest ja oleme haavatavad, avatud.
Kui me seda ei ole, siis selle ilusaks võõbatud, rohke sõnavalinguga läikima löödud ego kaitseraamiga pole väga miskit peale hakata ja saad neid kogemusi uuesti ja uuesti, mis sind rivist välja ajavad. Kuniks õpid. Lihtsalt märka ja väärtusta neid inimesi, kes on väga suure osa sinust lasknud esile tulla, mida sa muidu oled kartnud.
Eks neid inimesi ole palju-palju veel, aga see positiivne mõju, mida minu elule avaldas minu tollane matemaatikaõpetaja. Tema astus klassis toimunud koolikiusamise olukorras minu toetuseks välja kui klassi ees kodust ülesannet vastasin ja oma keha ning juuste tõttu mõnitusobjektiks olin, siis kujunes selle 14-aastase poisi peas selge veendumus, et head inimesed on just matemaatikaõpetajad.
Elus hiljem selgus, et hea inimene olemiseks ei pea tegelikult matemaatikaõpetaja olema ja matemaatikaõpetajaks õppimise tulemusena ma siiski klassi ette ei jõudnud. Ehk oligi see minu soov matemaatikaõpetajaks õppima minna rohkem tingitud sellest, et seal vast õpetatakse heaks inimeseks saama…. tegelikult olid ikkagi valemid ja teoreemid ja mingit seniarusaamatud konseptsioonid, mis otseselt headuse valemit lahti ei kirjeldanud.
Paljuski tänu teistsugusele ja vähepopulaarsele erialavalikule sain hiljem (sh tööalaselt) just neid kogemusi, ilma milleta ma täna ei teeks 100% ainult neid asju, mida ma elus teha tahan – arendada end, olla toeks teistele nende arengus juhina või lihtsalt inimesena. Tänu sellele sain ka sõpru, kes tol perioodil ja ka hiljem just õigel hetkel on õiges kohas olnud või kelle jaoks mind on vaja olnud.
Olen viimasel ajal kokku puutunud koolidega ja õpetajatega, näen kui suure osa oma hingest paljud õpetajad oma töösse panevad. Varsti on õpetajate päev, aga minu meelest on iga päev õpetajate päev. Õpime õpetajatelt ju iga päev midagi. Misiganes ja kesiganes see õpetaja siis ei ole. Olles ise ju ka õpetaja, siis on ka minu eesmärk alati aidata inimesel rohkem kasvada kui vaid konkreetne aine (minu puhul siis juhtimine). Avastada endas midagi uut või teadvustada midagi, mis on elu vundamenti pikka aega murendanud ja mille väljatulek on suurepärane algus paranemisele.
Pilt on 2019.aasta algusest minu matemaatikaõpetaja Meigasega.
