See, et äkki tõesti läheb hästi, on ehk kõige hirmsamgi mõte. Mitte see, et ebaõnnestun. Vaid see, et õnnestun. Et inimesed näevad. Et ma ei saa enam peitu pugeda ja seal ohvrina kurta. Edu on hirmus, sest siis pean hakkama kandma nähtavuse, mõju ja vastutuse koormat, kus minu sõnad ja teod mõjutavad.
Parem on olla nähtamatu ja väike. Nagu esivanematelt oleme endalegi teadvustamatult õppinud – kui sul on rikas talu, su pere küüditatakse ja omastatakse su vara. Edukas olemine on silmapaistev ja ohtlik. Ja nii me seda sama lugu kanname edasi ettevõtmisest ettevõtmisesse, organisatsioonist organisatsiooni, valitsusest valitsusse. Seda sama orjalugu.
Hirm edu ees ei ole mingi haruldane veidrus. Üha rohkem tundub mulle, et just see hirm on üks suurimaid takistusi meie teel. Eriti Eestis.
Eestlasele on justkui sisse kirjutatud olla väike, hale, kurb, tagasihoidlik, hirmunud ja lihtsalt jääda ellu. On omane olla see, keda peab aitama või kellele tehakse liiga. Mitte see, kes särab, paistab silma, mõjutab, juhib ja loob. Kui mõni selline meie seast esile kerkib, tehakse talle avalik hukkamine. Sest hirm müüb rohkem kui edu.
Hirm olla vaimult suur ehk edukas on meie rahvuslik vari ja kollektiivne probleem. Ja nii me elame ellujäämistasandil. Tasandil, kus peamine juht on hirm. Hirm on aga pingeid tekitav, kokkutõmbuv ja krampi ajav. Et seda leevendada, aitavad sõltuvused – töö, toit, alkohol jm. Tulemuseks läbipõlemisepideemia ja südame-veresoonkonna haigused.
Tagajärjeks ei ole ainult isiklikud mured ja tegematajätmised, vaid kogu ühiskondlik väsimus, elujõu kahanemine, väärtuste ja inimlike vooruste kadumine. Juhtimiskriis. Igal tasandil – iseenda juhtimisest kuni organisatsioonide juhtimiseni. Kui vaatame juhtimisotsuseid, siis suurem osa neist on ajendatud hirmust ja kaitsepositsioonist, mitte loovusest ja tahtest luua uut väärtust. Ja sellise maailma siis ka saame.
„Julgete päralt on maailm“ ei tähenda, et julgus toob automaatselt edu. See tähendab, et ainult need, kes on valmis astuma oma hirmudest läbi saavad kogeda elu täies mahus. Julgus ei ole mitte kangelaslikkus, vaid valmidus kohtuda iseenda sügavama tõega, isegi siis, kui see on ebamugav, häiriv või täiesti uus teiste jaoks. Julged pole mitte need, kes midagi ei karda, vaid need, kes teevad hoolimata sellest, et kardavad.
Maailm ehk eluküllus on nende päralt, kes ei lase oma elu juhtida oma sisemisel kriitikul, mineviku traumal, kollektiivsel varjul, „mida teised arvavad“ jutustusel oma peas. Maailm on nende päralt, kes usuvad, et elu ei ole ainult ellujäämine, vaid ka loomine.
See on midagi, millele olen hakanud viimasel ajal mõtlema kui mitmed inimesed on öelnud, et olen nii julge. Kui küsin, et mida see tähendab, saan vastuseks, et räägin julgelt ratsionaalsete teemade kõrval ka vaimsetest ja esoteerilistest.
Aga kuidas teisiti – nende eraldamine ongi ju probleemi juur.
