Brasiilia rannas jalutades jooksis otse meie ees väike veejuga, mis püüdis jõuda ookeani. Selle jälgimine andis mulle sügavama arusaamise elu voolust ja meie kalduvusest seda kontrollida. Me püüdsime luua talle uue tee, et ta jõuaks kiiremini ookeani, kuid iga kord valis ta oma tee.
Sageli püüame elus luua täiuslikke radu, justkui saaksime täielikult suunata meie teele tulevate protsesside kulgu. Nagu oja, mis otsib oma teed, õpetab see meile, et mõnikord on parem lasta elul lihtsalt loomulikult voolata. Meie jõupingutused selle voolu suunamiseks või kiirendamiseks võivad osutuda mõttetuks ja isegi kurnavaks.
Näide rannas näitas, kuidas loodus leiab oma tee, sõltumata meie sekkumisest. Sellest sündmusest sai mulle selgeks, et mõnikord ei kiirenda ega soodusta meie sekkumine protsesse, vaid hoopis takistab nende loomulikku kulgu.
See arusaam peaks julgustama meid rohkem usaldama meid ümbritsevaid protsesse, olgu see siis isiklikus elus või töökohal.
Usaldus, et asjad toimivad ja eesmärgid saavutatakse ilma liigse kontrollita, võib vähendada stressi ja parandada meie elukvaliteeti 🌟.
Kutsun teid üles mõtlema, kuidas te vaatate elu voolu. Kas püüate kontrollida iga detaili või lasete endal ja teistel vabalt liikuda ja kasvada? Kuidas mõjutab see teie heaolu ja suhteid tööl? 🤔
