Mäletan, kuidas umbes 5 aastat tagasi hakkasin “endale aega võtma.” Ja esimeseks panin kirja, et kuhu aeg läheb – 8 tundi magan, 8 tundi olen tööl, 2-3 tundi logistika tööle ja argitoimetused sinna juurde. Järgi jäi 2-3 tundi tööpäevas “enda aega”. Praktikas oli seda ehk vaid 1 tund, kui sedagi. Oli päris masendav arvutus.
Sellise arvutuse juurde jõuavad päris tihti mu kliendid ja avastavad, et töö võtab liiga palju aega. Ja see tundub olevat ring, millest ei saa välja. Minnes järgmisesse organisatsiooni on lihtsalt tööandja logo teine, aga sisu ju ikka sama ühel hetkel – pole aega iseenda jaoks.
𝘖𝘭𝘶𝘭𝘪𝘴𝘪𝘮 𝘬ü𝘴𝘪𝘮𝘶𝘴 𝘰𝘯 𝘮𝘪𝘯𝘶 𝘮𝘦𝘦𝘭𝘦𝘴𝘵 𝘢𝘨𝘢 𝘴𝘦𝘦, 𝘦𝘵 𝘬𝘶𝘪𝘥𝘢𝘴 𝘰𝘭𝘦𝘬𝘴 𝘴𝘦𝘦 “𝘵öö” 𝘢𝘦𝘨 𝘬𝘢 𝘢𝘦𝘨 𝘴𝘪𝘯𝘶 𝘫𝘢𝘰𝘬𝘴. Ehk selline aeg, kus ma teen kirega midagi, mis mind arendab ja kus ma saan end väljendada, kus andmine ja saamine on tasakaalus. Toimetamine, kus tunnen, et saan 𝐢𝐧𝐢𝐦𝐡𝐢𝐧𝐠𝐞𝐧𝐚.
Ma ei mõtle siinkohal tehniliste oskuste arendamist, mis materiaalses elus vajalikud on, aga …. peale surma ebaolulised on. Mõtlen just inimlikke väärtuseid ja vooruseid, arengut sügavamal tasemel inimesena ja iseendaga paremaks sõbraks saamisel.
Täna ma teen just sellist tööd ja töid, aga aastaid tagasi oli minu jaoks töö midagi, mis oli küll meeldiv, aga sellega oli kaasas kohustuste mekk.
Täna teen tööd, kus saan iga päev arendada püsivad väärtuseid – näiteks kaastundlikkus, empaatia, aktsepteerimine, ausus, haavatavus, hoolivus, lugupidamine, austus, ühendus, ehedus, siirus.
Kas sa saad oma “töös” neid aspekte teadlikult arendada, mis annavad sulle hingena juurde? Või arendab su töö pelgalt materiaalseid ja tehnilisi oskusi, mis tekitavadki hinges pigem igatsuse millegi muu järele?
Kui tahad teemast edasi mõelda, siis kuula “Juhtimine juhtimiseta” uut 115.episoodi. Muidugi saan alati sinuga mentori, terapeudi või koolitajana “tööd teha” kui mulle märku annad.
Head tööd ajaliku ja ajatu ühendamisel!