Minu viimaste päevade heitlus – kõik on olemas, aga ikka on nagu midagi puudu. Olen selles olnud ka varem ja alati seejärel mingisse järgmisesse kvalitatiivsesse tasandisse jõudnud. Alati on olnud selleks toeks kellegi öeldud lause või loetud mõte. Sel korral oli toeks vestlus elukaaslasega. Kurtsin, et ma olen kõik saanud, mida ma tahan elus. Mul […]
Kõik on olemas, aga ikka on nagu midagi puudu. Read More »
Võltsturvalisus – tunne, mida organisatsioonides tihti ehitatakse ja siis tegeletakse tagajärgedega, kus inimesed on üllatunud, et elus puudub täielik turvalisus. Üks kõige parem näide võltsturvatunde loomisest on tähtajatud töölepingud, mille lõppemisel on inimesed üllatunud ja kaotavad vahel pea. Kuid selge on see, et ükski inimene ei tööta üheski organisatsioonis lõputult – iga asi, mis on
Elu on täis reeglipärasusi ja kaose hetki, mis kõik koos moodustavad meie igapäevase reaalsuse. See, kuidas me neile reageerime, võib suuresti määrata meie heaolu. Olles kaks aastat elanud koos brasiillas ja viibides praegu Brasiilias, olen kogenud nende suhtumist aega – kus ühest küljest hinnatakse täpsust, näiteks laeva väljumine täpselt kell 8:30 hommikul, kuid teisest küljest
Aeg ja kord: Kuidas me tajume ja kohandame end muutuvas maailmas Read More »
Kas olete kunagi mõelnud, kui palju võib meie seatud eesmärkide tähendus aja jooksul muutuda? Me elame ajastul, kus me ootame inimestelt sageli rohkem, kui see võib olla realistlik. Meie liigi ajalugu ulatub sadade tuhandete aastate taha, samas kui organisatsioonilise maailma ajalugu on suhteliselt lühike, umbes 150-200 aastat. See ajalooline perspektiiv toob esile, kuidas inimeste vajadused
Eesmärkid muutuvad: Isikliku ja organisatsioonilise kasvu vaade Read More »
Brasiilia rannas jalutades jooksis otse meie ees väike veejuga, mis püüdis jõuda ookeani. Selle jälgimine andis mulle sügavama arusaamise elu voolust ja meie kalduvusest seda kontrollida. Me püüdsime luua talle uue tee, et ta jõuaks kiiremini ookeani, kuid iga kord valis ta oma tee. Sageli püüame elus luua täiuslikke radu, justkui saaksime täielikult suunata meie
Elu voolavus ja vabaduse aktsepteerimine Read More »
Olen hiljuti jõudnud olulisele arusaamisele, mis on leevendanud palju pingeid minu suhetes ja töös: kõik elus on ajutine. Alates suhetest kuni projektideni – igal algusel on paratamatult lõpp. See arusaam võib esmapilgul tunduda sünge, kuid selles peitub vabastav jõud. Suhte määratlemine ajutiseks võib alguses tunduda hirmutav, kuid minu partner ja mina leidsime, et see teadmine
Elu ajutisuse mõistmine: Vabastav perspektiiv isiklikus ja tööelus Read More »
Juhtidena on teiste motiveerimine tavaline aruteluteema ja see on sageli nõutud teema minu koolitustel. Tavaliselt soovitan siiski muuta vaatenurka: selle asemel, et püüda oma meeskondi otseselt motiveerida, keskendugem hoopis inspiratsiooni jõule. Tõenäoliselt teame me kõik, et tõeline inspiratsioon ei tule mitte välise surve või tasu tõttu, vaid seestpoolt – leegist, mis süttib meie enda kirest
Lõpeta motiveerimine, hakka inspireerima! Read More »
Aplaus on minu jaoks alati olnud natuke kummaline asi. Võib-olla nagu oleks tore olla tähelepanu keskpunktis, aga see on ka kummaline, piinlik. Aga aplaus ise ei ole kunagi imelik, vastupidi – see on tänulikkuse, tunnustuse väljendus, viis edastada teavet, et see kogemus puudutas mind. Noh, mõnikord on see lihtsalt viisakas, kuid enamasti on see südamest
Aplaus ise ei ole kunagi kummaline Read More »
Tänases podcastis koos Reelika Jeferjeviga jagasin ma teadmisi oma ajast Brasiilias, São Paulo eeslinnas. See kogemus on olnud valgustav, eriti organisatsioonide kontekstis, ja ajendanud mind mõtlema selle üle, kuidas me kujundame juhtimist ja töökultuuri Eestis. Juhtimisstiil on siin silmatorkavalt erinev. Kohtumine kohaliku kinnisvaraarendusettevõtte juhiga tõi esile uue vaatenurga: tema kontor, mis on täis vaimseid elemente,
Elu ja töö Brasiilias: Vaimne ruum, juhtimiskultuuri erinevused ja aja mõiste Read More »
Ma mõistsin, et vajan oma elus muutust, kui hakkasin asjadest tüdinema. Hakkasin töötama kogu organisatsiooni eesmärgi vastu. Ma olen sellist vastutööd paar korda varemgi teinud. Teine koht, mida ma oma raamatus “The Footprint of Leadership” samuti jagan, on see, kui ma mõistan, et mind ei ole enam vaja. Juhina on üks imelisemaid asju koondamine. See
