Läbides üht toitumisprogrammi, on teekonna osa ka paus lisatud suhkrutest. Mis tähendab, et enamikes toidukohtades söömine esitab väljakutseid ja tuleb olla oma soovidega täpne. Paar nädalat tagasi sattusin sööma restorani Tallinnas ning palusin neil menüüst leida lisatud suhkruta toiduaineid ja sellest mulle toit teha. Teenindaja kutsus köögist koka, kes oli ülimalt vaimustunud, kaasatud ja elevil sellest, et saab teha midagi teistsugust kui tavaline standardmenüü. Mõtlesime üheskoos menüüd vaadates elevusega kõikidele variantidele, mida teha. Mõlemad olime põnevil.
Peagi sain endale imelise veisepõse, kuhu olid kõrvale keedetud peedivees munad, kõik suussulav ja ülihästi suhkruvabalt maitsestatud. Hinnaks pandi toidule seesama, mis veisepõsk muidu koose erinevate (suhkruga) püreedega koos oleks maksnud, aga liha pandi kahekordselt rohkem. See pilt on all vasakul. Kogemus kutsus tagasi.
Nüüd paar päeva tagasi läksin sinna restorani uuesti ja näitasin teenindajale pilti, et mida eelmisel korral sain ja soovin seda sama. Teenindaja tuli mõne aja pärast tagasi ja ütles, et köök ei olnud nõus tegema. Kui, siis vaid topelthinna eest. Leppisin olukorraga ja ütlesin, et topelt ei hakkaks maksma (eks ma ju mõistan, et liha on kallim kui kartuli- või porgandipüree) ja sobib ka vähem lihakogust, aga las panevad kenasti muna ka kõrvale.
Toit saabus sellisena nagu paremapoolsel pildil. Muna oli lihtsalt üks keedetud muna. Kõik maitses hästi, aga no elamust enam ei olnud ja kõht jäi muidugi tühjaks. Ja siis selgus taustalugu – eelmisel korral oli tööl peakokk, sel korral peakokka tööl ei olnud ning kokad tegid vaid seda, mis oli neile nimekirjas ette antud ja truult muidugi ei tekitanud ka riski, et oleks kallima toidu odavamalt maha müünud. Fair enough!
Teenindaja initsiatiivil veel samal õhtul olevat peakokk ja tööl olnud kokad saanud omavahel rääkida, kokku leppinud, et loovus järgmisel korral on väga oodatud ka kokkade poolt.
Loodetavasti edaspidi levib loovus tõesti ka peakokalt edasi. Lõppkokkuvõttes oli kogemus väga hea, sest välja tuli väga oluline tõsiasi sellest, et kuidas tippjuht julgeb olla loov, naudib loovust ja kõikidele osapooltele nauditava kogemuse loomist (töötaja, omanik, klient) ning kuidas süsteemis on palgatud töötajatel (sh juhtidel) tihti kooliajast pärit reeglitest kinnipidamise tahe ja hirm loovuse raames eksida. See luba eksida ja luua on vaja vaid avada ja sellele anda luba.
Ehk: loovusele tuleb tööl lihtsalt vahel öelda: jah, võib küll olla loov ja see teeb töö ja tulemuse lihtsalt nauditavaks. Automaatprogrammid ei ole loovad, inimene on loov ja tahab olla loov.
