Sellist tsitaati kuulsin üht koolitusel osalejat omakorda tsiteerimas. Jäin mõtlema, et see on väga tõene organisatsioonides vohavale vaimse raskuse kirjeldamiseks.
Vaimne kurnatus ei teki ainult töökoormusest. Sageli tekib see tõesti eelkõige seetõttu, et inimene ei loo.
Ei loo midagi, mis tuleb südamest.
Ei loo midagi, millesse paneb iseenda.
Ei loo midagi, mis oleks päriselt tema enda tee.
Me ei väsi mitte töö tegemisest, vaid sellest, kui meie töö ei toeta meie teed, mida oleme siia tulnud käima.
🌀 See, mida nimetame “vaimseks terviseks”, on sageli hoopis see, et inimene on kaotanud ühenduse oma loovuse, oma sisemise sihi ehk iseenda elu mõttega ning selle asemel:
🛑 Teda pole kuulatud ja ta pole iseend kuulanud.
🎭 Ta on pidanud kandma rolle, mis pole tema omad.
⚙️ Ta on pidanud sobituma süsteemi, mitte süsteem teda toetama.
Ja nii jääbki loovus kuskile… ootama. Kujutle maailma, kus juhid toetavad oma inimesi loovaks olemises. Kus töö pole ainult tegevus, vaid ka eneseväljendus.
✨ Kui juht lubab ka endal olla kontrollivabalt ehk usaldavalt loov, sünnib uus kultuur. Inimsõbralik kultuur. Loominguline kultuur.
Ja seal ei ole vaimse tervise kriisi. Seal on elu, sest elu ongi looming.
